3

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin

4

Originaali tiitel:J. K. RowlingTh e Casual VacancyLittle, Brown2012

Kaanekujundus: Mario J. PuliceKaaneillustratsioon ja käekirjaline tekst: Joel HollandKaas © Hachette Book Group, Inc., USA. Used with permission.Autori foto © Wall to Wall Media Ltd.Fotograaf: Andrew Montgomery

„Umbrella”: Written by Terius Nash, Christopher ‘Tricky’ Stewart, Shawn Carter and Th addis Harrell (C)2007 by 2082 Music Publishing (ASCAP) / Songs of Peer, Ltd. (ASCAP) / March Ninth Music Publishing (ASCAP) / Carter Boys Music (ASCAP) / EMI Music Publishing Ltd (PRS) / Sony/ATV Music Publishing (PRS). All rights on behalf of WB Music Corp. and 2082 Music Publishing Administered by Warner/Chappell North America Ltd. All Rights on behalf of March Ninth Music Publishing Controlled and Administered by Songs of Peer, Ltd. (ASCAP). All Rights on behalf of Carter Boys Music Controlled and Administered by EMI Music Publishing Ltd. All rights on behalf of Th addis Harrell Controlled and Administered by Sony/ATV Music Publishing

„Green Green Grass of Home”: © 1965 Sony/ATV Music Publishing LLC. All rights adminis-tered by Sony/ATV Music Publishing LLC, 8 Music Square West, Nashville, TN 37203. All rights reserved. Used by permission.

Copyright © J.K. Rowling 2012

Th e moral right of the author has been asserted.

All characters and events in this publication, other than those clearly in the public domain, are fi ctious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental.

All rights reserved.No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted, in any form or by any means, without the prior permisson in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published and without a similar condition including this condition being imposed on the subsequent purchaser.

© Tõlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2013Tõlke toimetanud Terje KuusikISBN 978-9985-3-2750-0

Kirjastus VarrakTallinn, 2013www.varrak.eewww.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

5

Neilile

6

7

6.11 Töökoht vabaneb ajutiselt järgmistel juhtudel:(a) kui kohaliku volikogu liige ei esita õigeaegselt

nõusolekut ametisse astumiseks või(b) kui ta esitab lahkumisavalduse või(c) tema surma päeval ...

Charles Arnold-Baker„Kohaliku omavalitsuse haldusjuhtimine”

Seitsmes trükk

8

9

Pühapäev

Barry Fairbrother ei tahtnud välja õhtust sööma minna. Tal oli vaat et terve nädalavahetuse pea lõhkunud ja ta ponnistas kohalikule ajalehele tähtajaks artiklit kirjutada.

Kuid naine oli lõunalauas veidi jäik ja sõnakehv olnud ning Barry jä-reldas, et tema õnnesoovikaart polnud hüvitanud pattu, et ta terve hom-miku kabinetis kinnise ukse taga istus. Ega seegi asja paremaks teinud, et ta kirjutas Krystalist, kes Maryle ei meeldinud, ehkki naine tegi näo, nagu meeldiks.

„Mary, ma tahan su välja sööma viia,” oli Barry luisanud, et jääd mur-da. „Üheksateist aastat, lapsed! Üheksateist aastat, ja teie ema pole kunagi ilusam olnud.”

Mary oli leebunud ja naeratanud, niisiis helistas Barry golfi klubisse, kuna see asus lähedal ja oli kindel, et nad seal laua saavad. Ta katsus naisele väikestes asjades meele järele olla, sest oli pärast peaaegu kahekümne-aastast kooselu taibanud, kui tihti ta Maryle suurtes asjades pettumuse valmistas. Ta ei teinud seda kunagi meelega. Neil oli lihtsalt väga erinev ettekujutus sellest, mis on elus kõige olulisem.

Barry ja Mary neli last ei vajanud enam lapsehoidjat. Nad vaatasid televiisorit, kui isa neile viimast korda head aega ütles, ja ainult noorim poeg Declan pööras pilgu tema poole ning tõstis hüvastijätuks käe.

Kukal lõhkus ikka veel valutada, kui Barry sissesõiduteelt välja ta-gurdas ja asus teele läbi kena väikese Pagfordi alevi, kus nad olid ela-nud kõik oma abieluaastad. Nad sõitsid mööda Church Row’d, järsu kaldega tänavat, mille ääres seisid kogu oma Victoria-aegses peenuses ja toekuses kõige kallimad majad, keerasid ümber nurga ja möödusid võltsgooti stiilis kirikust, kus Barry oli kord näinud oma kaksikuid tütreid mängimas näidendis „Joosep ja imepärane kirju unekuub”, sõitsid üle väljaku, kust paistis selgelt künkal kõrguva varemeis kloostri

10

tume luustik, mis lilla taevaga kokku sulades alevi silmapiiri valitses.Rooli keerates, tuttavlikke kurve võttes suutis Barry mõelda vaid viga-

dele, mis ta oli kindla peale teinud, rutates lõpetama artiklit, mille oli äsja meilitsi Yarvil and District Gazette’ile saatnud. Ehkki Barry oli inimesena jutukas ja võluv, leidis ta, et oma isiksust on raske paberile üle kanda.

Golfi klubi oli väljakust vaid nelja minuti tee kaugusel, veidi kaugemal kohast, kus alev vanade osmikute viimse ägina saatel otsa sai. Barry parkis minibussi klubi restorani Birdie ette ja seisatas hetkeks auto kõrval, sellal kui Mary uuesti huuli värvis. Jahe õhtuõhk paitas meeldivalt nägu. Häma-russe kaduva golfi väljaku piirjooni vaadates mõtiskles Barry, miks ta ikka veel klubi liige on. Ta oli kehv golfi mängija: tema löögid olid ebakindlad ja händikäp kõrge. Tal oli nii palju muud tegemist. Pea lõhkus valutada hullemini kui varem.

Mary kustutas peeglitule ja pani autoukse kinni. Barry vajutas autoluk-ku võtmerõngas; naise kõrged kontsad kõpsusid asfaldil, auto lukustussüs-teem piiksatas ja Barry mõtles, kas iiveldus läheb üle, kui ta kõhu täis sööb.

Siis rammis tema aju selline valu, millesarnast ta polnud kunagi va-rem tundnud – otsekui müürilõhkuja. Ta ei pannud tähelegi kirvendust põlvedes, mis asfalti tabasid; tema kolp oli täis tuld ja verd; piin oli väl-jakannatamatu, ehkki ta pidi selle välja kannatama, sest unustus oli veel viivu kaugusel.

Mary karjatas – ja jäigi karjuma. Baarist tuli jooksuga mitu meest. Üks neist tormas hoonesse tagasi, et näha, kas emb-kumb klubi pensionärist arst on kohal. Barry ja Mary tuttav abielupaar kuulis restoranis istudes kära, hülgas eelroa ja ruttas välja vaatama, mida nad teha saavad. Mees helistas oma mobiililt hädaabisse.

Kiirabiauto pidi tulema naaberlinnast Yarvilist ja selleks kulus kaks-kümmend viis minutit. Selleks ajaks mähkus sündmuspaik tuikavasse sinisesse valgusse, Barry lebas liikumatult ja tundetult maas omaenda okse loigus; Mary põlvitas tema kõrval, sukkpükste põlved katki, hoidis mehe kätt, nuuksus ja lausus sosinal tema nime.

11

Esmaspäev

I

„Ole tugev,” ütles Miles Mollison Church Row’ suure maja köögis seistes.Ta oli hommikul kella poole seitsmeni oodanud, enne kui helistas. Ta

oli veetnud halva öö täis pikki ärkvelolekuid, mida katkestasid rahutu une vilked. Kell neli hommikul oli ta taibanud, et ka tema naine on ärkvel, ja nad olid pimeduses veidi aega vaikselt juttu ajanud. Isegi siis, kui nad rääkisid sel-lest, mida olid sunnitud pealt nägema, ja kumbki üritas peletada ebamäärast kõhedust ja vapustust, tundis Miles kerget erutatud närvikõdi mõtte juures, kuidas ta uudise isale edasi annab. Ta oli kavatsenud kella seitsmeni oodata, aga hirm, et keegi teine võib ette jõuda, kihutas ta varem telefoni haarama.

„Mis juhtus?” kõmistas Howard veidi plekiselt kõlava häälega; Miles oli helistanud kõlartelefoniga, et ka Samantha kuuleks. Kahvaturoosas hommikumantlis mahagonpruun Samantha oli varast ärkamist ära kasu-tanud ja oma luituma kippuvale loomulikule päevitusele veel ühe peotäie isepäevituvat kreemi lisanud. Köök oli tulvil lahustuva kohvi ja sünteetilise kookose lõhna.

„Fairbrother on surnud. Kukkus eile õhtul golfi klubi ees kokku. Sam ja mina sõime Birdie’s õhtust.”

„Fairbrother on surnud?” röögatas Howard.Hääletoon andis mõista, et ta oli oodanud mingit dramaatilist pööret

Barry Fairbrotheri elus, kuid isegi tema polnud lausa surma ette näinud.„Kukkus parklas kokku,” kordas Miles.„Jumal hoidku,” ütles Howard. „Ta polnud ju kuigi palju üle neljaküm-

ne, või mis? Jumal hoidku.”Miles ja Samantha kuulasid, kuidas Howard hingas – nagu lõõtsutav

hobune. Hommikuti oli tal alati raske hingata.„Mis tal viga oli? Süda?”

12

„Arvatakse, et midagi ajuga. Me läksime koos Maryga haiglasse ja ...”Kuid Howard ei kuulanud. Miles ja Samantha kuulsid teda rääkimas,

suu mikrofonist ära pööratud.„Barry Fairbrother! Surnud! Miles helistab!”Miles ja Samantha rüüpasid kohvi ja ootasid, millal Howard uues-

ti rääkima hakkab. Köögilaua taga istuva Samantha hommikumantel vajus lahti, paljastades käsivartel puhkavate suurte rindade piirjooned. Ülespoole surutuna paistsid need täidlasemad ja siledamad kui toeta rippudes. Rindevahe nahkjal ihul oli väikesi kiirjaid kortse, mis pärast surve eemaldamist enam ei kadunud. Nooremalt oli Samantha suur solaariumisõber olnud.

„Mida?” küsis Howard taas Milesi poole pöördudes. „Mida sa haiglast rääkisid?”

„Sam ja mina läksime kiirabiautoga kaasa,” sõnas Miles selge hääldu-sega. „Koos Mary ja laibaga.”

Samantha pani tähele, et Milesi teine versioon rõhutas seda, mida võiks nimetada loo kommertslikuks küljeks. Samantha ei mõistnud meest hukka. Nende hüvitis tolle kohutava läbielamise eest oli õigus sellest inimestele rääkida. Samantha arvas, et ei unusta seda kunagi: Mary halin, Barry ikka veel poollahtised silmad koonutaolise hapnikumaski kohal; tema ja Milesi katsed parameediku ilmest midagi välja lugeda; kitsa kiirabiauto rappumine; pimedad aknad; hirm.

„Jumal hoidku,” ütles Howard Shirley tasastest küsimustest välja te-gemata kolmandat korda, kogu tähelepanu Milesi jutul. „Lihtsalt kukkus parklas surnult maha?”

„Jah,” ütles Miles. „Nii kui ma teda nägin, oli üsna selge, et teha pole midagi.”

See oli tema esimene vale ja rääkides pööras ta pilgu naiselt ära. Sa-manthale meenus mehe suur kaitsev käsi Mary vappuvate õlgade ümber: ta saab terveks ... ta saab terveks ...

Aga lõppude lõpuks, mõtles Samantha Milesi õigustades, kust sa võidki teada, kas inimene on elus või surnud, kui parajasti hapnikumaske pähe pannakse ja süstlaid ihusse torgatakse? Tundus, nagu oleks üritatud Barryt päästa, ja keegi ei teadnud kindlalt, et sellest pole kasu, enne kui noor arst haiglas Maryga rääkima tuli. Samantha nägi vaimusilmas ikka veel kohu-tava selgusega Mary alasti, kivinenud nägu ning prillide, sileda soengu ja

13

valge kitliga noore naise ilmet: rahulik, ent veidi ettevaatlik ... selliseid asju näidati teledraamades kogu aeg, aga kui see tegelikult juhtus ...

„Sugugi mitte,” ütles Miles. „Gavin mängis temaga neljapäeval ainult seinatennist.”

„Ja kas ta siis paistis terve?”„Oo jaa. Tegi Gavinile pähe.”„Jumal hoidku. Näed siis nüüd, eks ole. Näed siis nüüd. Oota, ema

tahab paar sõna öelda.”Kõlks ja kolin, ja telefonist kostis Shirley mahe hääl.„Milline kohutav vapustus, Miles,” ütles ta. „Kas sinu endaga on kõik

korras?”Samantha rüüpas kohmakalt lonksu kohvi; see nirises suunurkadest

lõuale ning ta kuivatas nägu ja rinda varrukaga. Miles oli omandanud hääletooni, mida ta emaga rääkides sageli kasutas: tavalisest madalam, kamandav, asjalik ja arukas mind-ei-kohuta-miski-toon. Mõnikord, eriti purjuspäi, tegi Samantha Milesi ja Shirley kõnelusi järele. „Ära muretse, ema. Miles siin. Sinu väike sõdur.” „Kullake, sa oled vahva: nii suur, jul-ge ja tark.” Hiljaaegu oli Samantha seda paar korda teiste nähes teinud, mispeale Miles tõredaks muutus ja kaitsepositsioonile asus, ehkki naeris tehtult. Viimasel korral läksid nad koduteel autos tülli.

„Kas te sõitsite koos temaga lausa haiglasse?” kostis kõlartelefonist Shirley küsimus.

Ei, mõtles Samantha, me tüdisime poolel teel ära ja palusime end välja lasta.

„Midagi enamat ei saanud me teha. Oleksime tahtnud rohkem abiks olla.”

Samantha tõusis ja läks röstri juurde.„Mary oli kindlasti väga tänulik,” ütles Shirley. Samantha pani lei-

vakarbi kaane kolksti kinni ja pistis neli saiaviilu piludesse. Milesi hääl omandas loomulikuma tooni.

„Nojah, kui arstid juba ütlesid ... kinnitasid, et ta on surnud, tahtis Mary Colinit ja Tessa Walli. Sam helistas neile, me ootasime, kuni nad kohale jõudsid, ja tulime tulema.”

„Noh, Maryl vedas, et te seal olite,” ütles Shirley. „Isa tahab veel midagi öelda, Miles, ma annan toru temale. Hiljem räägime.”

„„Hiljem räägime,”” pomises Samantha pead võngutades veekannule.

14

Moonutatud peegelpilt näitas unetu öö tõttu pondunud nägu ja verdunud kastanpruune silmi. Kiirustades, et Milesi ja Howardi jutuajamise tun-nistajaks olla, oli Samantha isepäevituvat kreemi kogemata lauservadele hõõrunud.

„Miks sa ei võiks koos Samiga täna õhtul meile tulla?” kõmistas Howard. „Ei, oota – ema tuletas mulle meelde, et me mängime Bulgeni-tega bridži. Tulge homme. Õhtusöögile. Seitsme paiku.”

„Eks näe,” ütles Miles Samantha poole vaadates. „Ma pean uurima, mis Samil plaanis on.”

Samantha ei andnud märku, kas ta tahab minna või ei. Kui Miles kõne lõpetas, vaitses köögis kummaline pettumusmeeleolu.

„Nad ei suuda seda uskuda,” ütles Miles, nagu polekski naine kogu juttu kuulnud.

Nad sõid vaikides röstsaia ja jõid veel ühe kruusitäie kohvi. Söögi ajal andis Samantha ärritus veidi järele. Talle meenus, kuidas ta oli varastel hommikutundidel pimedas magamistoas ärkvele kohkunud ning tajunud tobeda kergendus- ja tänutundega enda kõrval suurt ja kõhukat, vetiveeria ja jääbinud higi järele lehkavat Milesi. Siis kujutles ta end poes klientidele rääkimas, kuidas üks mees tema nähes surnult maha langes ja kuidas nad koos temaga haiglasse kihutasid. Ta mõtles, kuidas kirjeldada sõidu üksikasju ja loo haripunkti: stseeni arstiga. Tolle rahuliku naise noorus tegi asja hullemaks. Surmateadete edasiandmine tuleks mõnele vanemale inimesele usaldada. Seejärel läks Samanthal tuju veelgi paremaks, kuna talle meenus, et tal on homme Champêtre’i müügiesindajaga kokkusaa-mine; telefonikõne ajal oli mees temaga meeldivalt fl irtinud.

„Ma hakkan õige liikuma,” ütles Miles ja jõi kohvikruusi tühjaks, pilk akna taga hahetaval taeval. Ta tõi kuuldavale sügava ohke ning patsutas tühja taldriku ja kruusiga nõudepesumasina juurde minnes naist õlale.

„Pagan, see paneb siiski kõik paika, eks ole.”Hallinevat pöetud pead raputades läks mees köögist välja.Samantha meelest oli Miles mõnikord tobe ja üha sagedamini tüütu.

Aeg-ajalt meeldis talle mehe ülespuhutus just samal põhjusel, miks talle meeldis ametlikel koosviibimistel kübarat kanda. Täna hommikul oli lõppeks sobilik olla tõsine ja veidi tähtis. Samantha sõi röstsaia ära ja koristas nõud laualt, lihvides mõttes lugu, mida kavatses oma abilisele jutustada.

15

II

„Barry Fairbrother on surnud,” hingeldas Ruth Price.Ta oli mööda jahedat aiarada jooksujalu kohale rutanud, et abikaasaga

veel paar sõna vahetada, enne kui too tööle läheb. Ruth ei seisatanud eeskojas, et mantel maha võtta, vaid tormas, üleriided ikka veel seljas ja kindad käes, kööki, kus Simon koos nende teismeliste poegadega hom-mikust sõi.

Mees tardus, röstsaiatükk suu juures, ning langetas siis saiatüki teat-raalse aeglusega. Poisid, mõlemal koolivorm seljas, vaatasid üsna huvitatud ilmel ühe vanema otsast teise otsa.

„Arvatakse, et aneurüsm,” ütles Ruth ikka veel pisut hingetult, sa-mal ajal sõrmhaaval kindaid käest koorides, salli kaela ümbert kerides ja mantlit lahti nööpides. Jäik sinine õevorm sobis sellele raskete kurblike silmadega kõhnale tõmmule naisele. „Ta kukkus golfi klubi juures kokku – Sam ja Miles Mollison sõitsid koos temaga haiglasse, ja siis tulid Colin ja Tessa Wall ...”

Ruth kiirustas tuulekotta, et rõivad varna riputada, ja jõudis tagasi just õigel ajal, et Simoni valjuhäälsele küsimusele vastata.

„Mis asi see etaneurüsm on?”„Aneurüsm. Ajuarteri lõhkemine.”Naine sööstis veekannu juurde, lülitas selle sisse ja asus ühtevalu vad-

rates röstri ümbert puru pühkima.„Tal oli ränk ajuverejooks. Tema vaene, vaene naine ... ta on omadega

täitsa läbi ...”Ruth vakatas, heitis köögiaknast üle säravvalges härmavaabas muru

pilgu teispool orgu, kahvaturoosa ning halkja taeva taustal kõrguvale jäigale ja luustikulaadsele kloostrile ning imetles panoraamvaadet, mis oli Hilltop House’i uhkus. Pagford, mis oli õhtuti pelk kaugel all pime-das sügavas lohus vilkuvate tulede kobar, ilmus jahedas päikesevalguses nähtavale. Ruth seda ei näinud: tema mõte viibis ikka veel haiglas, ta nägi Maryt väljumas palatist, kus lamas Barry, kõik tarbetud elustamisriistad küljest võetud. Ruth Price’i kaastunne voolas vabalt ja siiralt neile, keda ta pidas endasugusteks. „Ei, ei, ei, ei,” oli Mary halanud ja see loomusunniline eitus oli Ruthi südames vastu kajanud, sest ta nägi iseennast samalaadses olukorras ...

16

Suutmata seda mõtet taluda, pööras ta pilgu Simonile. Mehe ruuged juuksed olid ikka veel paksud, keha peaaegu niisama sitke nagu kaheküm-nendates eluaastates ja kibrud tema silmanurkades olid lihtsalt võluvad, kuid pärast pikka pausi õeametisse naastes oli Ruth uuesti silmitsi sattunud saja ühe hädaga, mis inimkeha tabada võivad. Nooremalt polnud ta seda nii väga südamesse võtnud; nüüd taipas ta, kuidas neil kõigil on vedanud, et nad elus on.

„Kas tema päästmiseks midagi teha ei saanud?” küsis Simon. „Kas seda soont ära lappida ei saanud?”

Tema hääl kõlas pettunult, nagu oleksid meedikud jälle midagi kihva keeranud, keeldudes tegemast kõige lihtsamat ja ilmsemat asja.

Andrew tundis õelat lõbu. Ta oli hiljuti tähele pannud, et isal on tekki-nud komme ema meditsiiniterminitele tooreste võhiklike vihjetega vastata. Ajuverejooks. Lapi ära. Ema ei taibanud, kuhu isa sihib. Ta ei taibanud kunagi. Andrew sõi Weetabixi ja kees vihast.

„Siis, kui ta meile jõudis, oli juba hilja midagi ette võtta,” ütles Ruth tee-kotte kannu asetades. „Ta suri kiirabiautos, vahetult enne kohalejõudmist.”

„Vaat kus kurat,” ütles Simon. „Kui vana ta oligi, neljakümnene?”Kuid Ruth oli hajevil.„Paul, su juuksed on kukla peal täitsa kluttis. Kas sa neid üldse ei

kammi?”Ruth võttis käekotist juukseharja ja pistis nooremale pojale pihku.„Mingeid ohumärke polnud või?” küsis Simon, kui Paul harjaga läbi

paksu juuksepahma tõmbas.„Paistab, et ta oli mitu päeva kohutava peavalu all kannatanud.”„Ahaa,” sõnas Simon röstsaia mugides. „Ja tema ei teinud sellest väl-

jagi?”„Oh ei, ta ei pidanud seda mikski.”Simon neelatas.„Näed siis,” ütles ta surmtõsiselt. „Tuleb ette vaadata.”Tark jutt, mõtles Andrew vimmaka põlgusega; sügavamõtteline jutt.

Niisiis oli Barry Fairbrotheri enda süü, et tal aju lõhkes. Sa endaga rahul olev tropp, ütles Andrew isale omas mõttes valjusti.

Simon osutas noaotsaga vanemale pojale ja ütles: „Oi, muide. Temal tuleb tööle minna. Sel va Pitsanäol.”

Ruth pööras kohkunult pilgu isalt pojale. Andrew’ vinnid tõusid õhe-

17

tama löövast näost sinkjalt läikides esile, kui poiss oma liivakarva pudru kaussi vahtis.

„Jah,” ütles Simon. „Väike loodrist sitavares hakkab raha teenima. Kui ta tahab suitsu teha, maksku see ise kinni. Ei mingit taskuraha enam.”

„Andrew!” halises Ruth. „Sa pole ometi ...”„Oi, on ikka küll. Jäi mulle kuuris vahele,” ütles Simon tigedal ilmel.„Andrew!”„Meilt enam raha ei saa. Tahad pläru, osta ise,” ütles Simon.„Aga me rääkisime,” hädaldas Ruth, „me rääkisime, et kuna tal on

varsti eksamid ...”„Selle järgi otsustades, kuidas ta oma võimalused persse keeras, oleme

õnnega koos, kui ta üldse klassi lõpetab. Ta võib varakult McDonald’sisse minna, kogemusi omandada,” ütles Simon tõustes ja tooli laua alla lükates ning nautides vaatepilti, mida pakkus tõmmu vinnilise näoga, noruspäine Andrew. „Sest meie sinu järeleksameid ei toeta, semu. Kas nüüd või mitte kunagi.”

„Oi, Simon,” ütles Ruth etteheitvalt.„Mida?”Simon astus kaks rasket sammu naise poole. Ruth tõmbus kössi, selg

vastu valamut. Roosa plastmasshari kukkus Pauli käest maha.„Mina selle väikese tropi rõvedat harjumust ei rahasta! Kuramuse ülbus,

minu kuradima kuuris pahvida!”Sõna „minu” juures tagus Simon endale vastu rinda; tuhm heli pani

Ruthi võpatama.„Mina teenisin raha, kui selle väikse vinnilise sitavarese vanune olin.

Kui pläru tahab, siis ostku ise, selge? Selge?”Mehe nägu oli Ruthi omale üsna lähedal.„Jah, Simon,” ütles naine vaevu kuuldavalt.Andrew’l oli tunne, nagu tema sisikond sulaks. Vähem kui kümme

päeva tagasi oli ta endale tõotuse andnud; kas õige hetk oli juba käes? Kuid isa keeras emale selja ja läks köögist tuulekotta. Ruth, Andrew ja Paul tardusid paigale; just nagu oleksid tõotanud pereisa äraolekul mitte liigutada.

„Kas sa lasksid paagi täis?” hõikas Simon nagu alati, kui Ruth oli öö-vahetuses olnud.

„Jah,” hüüdis Ruth rõõmsameelsust, normaalsust ihates vastu.

18

Välisuks värises ja paugatas.Ruth askeldas teekannuga, oodates, kuni ärevus vaibub. Alles siis, kui

Andrew asutas köögist väljuma, et hambaid pesta, tegi ta suu lahti.„Ta on sinu pärast mures, Andrew. Su tervise pärast.”Sitta ta on, vana türa.Mõttes vastas Andrew Simoni roppustele roppustega.Mõttes sai ta Simonist ausas võitluses jagu.Valjusti ütles ta emale: „Jah. Muidugi.”

III

Evertree Crescent oli Pagfordi peaväljakust kahe minuti tee kaugusel asuv kaarjas 1930. aastate bangalotega ääristatud tänav. Majas number kolm-kümmend kuus, milles üürnikud olid elanud kauem kui üheski teises selle tänava majas, istus Shirley Mollison, padjad toeks, ja rüüpas teed, mille abikaasa oli talle toonud. Heiastus, mis talle seinakapi peegelustelt vastu vaatas, oli udune, osalt seetõttu, et Shirley’l polnud prille ees, ja osalt ma-heda kuma tõttu, mida tema roosimustrilised kardinad tuppa heitsid. Selles meelitavas ähmases valguses paistis tema roosakasvalge põselohukestega nägu lühikeste hõbehallide juuste raamis keerublik.

Magamistuppa ei mahtunud midagi peale Shirley ühe- ja Howardi kaheinimesevoodi, mis olid kui teineteise ligi litsutud erimunakaksikud. Howardi ase, millel ikka veel püsis tema suure kere jälg, oli tühi. Sinna, kus Shirley ja tema roosakas peegelpilt vastamisi istusid, mekutades uudist, mis näis ikka veel toa õhustikus pulbitsevat otsekui kihisev šampanja, kostis duši mahedat nurrumist ja sosinat.

Barry Fairbrother oli surnud. Kõrvad pea alla pannud. Koivad sirgu ajanud. Ükski riikliku tähtsusega sündmus, ükski sõda, börsikrahh ega terrorirünnak poleks suutnud tekitada Shirley’s sellist hirmu, ablast huvi ja palavikulist spekuleerimishimu, mis teda praegu vaevasid.

Ta oli Barry Fairbrotherit vihanud. Shirley ja tema abikaasa, kes tava-liselt olid nii sõpruses kui ka vaenus nagu üks mees, olid selles küsimuses veidi eri meelt. Howard oli mõnikord tunnistanud, et teda lõbustab väike habemik, kes talle Pagfordi kirikusaali pikkade kriimuliste laudade taga nii halastamatult vastu vaidles, kuid Shirley ei teinud poliitilise ja isikliku

19

vahel mingit vahet. Barry oli Howardile vastu vaielnud tema elu olulisimas küsimuses ja see tegi Barry Fairbrotherist Shirley surmavaenlase.

Ustavus abikaasale oli Shirley kirgliku vimma peamine, kuid mitte ainus põhjus. Inimeste suhtes oli tema vaiste teritatud vaid ühes suunas nagu koeral, keda on õpetatud uimasteid välja nuuskima. Shirley oli pi-devalt valvel üleoleva armulikkuse tabamiseks ning Barry Fairbrotheri ja tema vallavolikogu semude juures oli ta ammu selle lehka tundnud. Maailma Fairbrotherid eeldasid, et ülikooliharidus teeb nad Shirley ja Howardi taolistest paremaks, et nende vaated loevad rohkem. Noh, täna sai nende ülbus tõsise löögi. Fairbrotheri ootamatu surm kinnitas Shirley ammust veendumust, et mida too mees ja tema jüngrid ka ei arvanud, oli Barry madalamast ja kehvemast klassist kui tema abikaasa, kes lisaks kõigile teistele voorustele oli seitse aastat tagasi ka infarktist jagu saanud.

(Shirley polnud hetkekski uskunud, et tema Howard võib surra, isegi mitte siis, kui mees oli operatsioonisaalis. Shirley meelest oli see, et Howard on olemas, niisama endastmõistetav nagu päikesepaiste ja hapnik. Hiljem, kui sõbrad ja naabrid rääkisid imelistest ellujäämistest ja sellest, milline vedamine on, et südamekirurgia osakond asub siinsamas lähedal Yarvilis, ja sellest, kui kohutavalt ta kindlasti muretses, oligi ta nõnda öelnud.

„Ma teadsin kogu aeg, et ta välja veab,” oli Shirley rahulikult ja muretult öelnud. „Ma ei kahelnud selles kordagi.”

Ja siin oligi Howard, terve nagu ikka; ja Fairbrother oli surnukuuris. Vaat siis.)

Selle varahommiku ülevas meeleolus meenus Shirley’le poeg Milesi sünni järgne päev. Kõik need aastad tagasi oli Shirley voodis istunud just niimoodi: päike paistis palatiaknast sisse, tal oli peos tass teed, mille keegi oli talle valmistanud, ning ta ootas, et tema ilus vastsündinud poisslaps talle toitmiseks toodaks. Sünd ja surm: mõlemal korral tajus Shirley teravamalt elus olemist ja omaenda tähtsust. Uudis Barry Fairbrotheri ootamatust hinguseleminekust lebas tema rüpes nagu pontsakas vastsündinu, et kõik tuttavad teda vahtida saaksid; ja temast saab läte, allikas, sest tema oli esimene või peaaegu esimene, kes uudisest teada sai.

Shirley sisimas vahutavast ja kihisevast rõõmust polnud märkigi seni, kuni Howard toas oli. Nad olid vahetanud vaid ootamatu surma puhul sobilikke sõnu, enne kui mees duši alla läks. Muidugi teadis Shirley, et sellal kui nad tavapäraseid sõnu edasi-tagasi klõksisid otsekui arvelaua

20

nuppe, tundis Howard küllap samasugust rõõmujoovastust nagu tema; kuid selliste tunnete valjuhäälne väljendamine, sellal kui surmateade oli veel värske, võrdunuks ihualasti tantsimise ja roppuste röökimisega, ning Howardil ja Shirley’l oli alati üll nähtamatu siivsuserüü, mida nad iial seljast ei võtnud.

Shirley’le tuli veel üks hea mõte. Ta pani tassi ja alustassi öölauale, lipsas voodist välja, tõmbas froteehommikumantli ülle, pani prillid ette ja paterdas läbi eeskoja, et vannitoa uksele koputada.

„Howard?”Üle duši ühtlase pladina kostis küsiva tooniga häälitsus.„Mis sa arvad, kas ma peaksin midagi kodulehele panema? Fairbrotheri

kohta?”„Hea mõte,” hüüdis mees suletud ukse tagant, kui oli hetke järele mõel-

nud. „Suurepärane mõte.”Niisiis kiirustas Shirley kabinetti. See oli varem olnud bangalo kõige

väiksem magamistuba ja nende Londonisse läinud tütar Patricia, keda harva mainiti, oli selle ammu vabastanud.

Shirley oli oma internetiosavuse üle väga uhke. Ta oli kümme aastat tagasi käinud Yarvilis õhtustel kursustel, kus ta oli üks vanemaid ja aegla-semaid õppureid. Ometi oli ta vastu pidanud, kuna oli otsustanud Pagfordi vallavolikogu põneva uue kodulehekülje administraatoriks saada. Ta logis end sisse ja avas vallavolikogu kodulehe.

Lühike teade sujus nii ladusalt, et tundus, nagu sõnastaksid seda sõr-med ise.

Volikogu liige Barry FairbrotherMe anname sügavas leinas teada vallavolikogu liikme Barry Fair-

brotheri surmast. Oleme sel raskel ajal mõttes tema perega.Ta luges teksti hoolikalt läbi, vajutas sisestusklahvi ja vaatas, kuidas

teade teadetetahvlile ilmus.Kuninganna oli Buckinghami lossi lipu langetanud, kui printsess Diana

surma sai. Tema Majesteedil oli Shirley siseelus väga eriline koht. Kodule-hele pandud teadet silmitsedes oli ta rahul ja õnnelik, sest oli õige liigutuse teinud. Parimatelt õppinud ...

Shirley väljus vallavolikogu teadetetahvlilt, sisenes oma armastatui-male meditsiinisaidile ja sisestas otsingukasti vaevarikkalt sõnad „aju” ja „surm”.

21

Vastuseid oli lõputu hulk. Shirley keris võimalused läbi, leebe pilk ülalt alla vilamas, ja arutas, millisele neist surmahaigustest – mõned neist hääl-damatud – ta oma praeguse õnne võlgneb. Shirley oli haiglas vabatahtlik; pärast seda kui ta Edela-Inglismaa regionaalhaiglas tööle asus, olid me-ditsiiniküsimused talle veidi huvi pakkuma hakanud ning aeg-ajalt pani ta sõpradele diagnoose.

Kuid täna hommikul ei saanud pikkadele sõnadele ja sümptomitele keskenduda: Shirley mõtted läksid uudise levitamisele; juba koostas ja kontrollis ta mõttes nende nimekirja, kellele helistada. Ta mõtles, kas Aubrey ja Julia teavad, ja mida nad ütlevad, ja kas Howard laseb temal Maureenile rääkida või hoiab selle lõbu endale.

See kõik oli tohutult põnev.

IV

Andrew Price pani väikese valge maja ukse kinni ja järgnes nooremale vennale mööda järsku, hallast krõbisevat aiarada, mis viis heki jääkülma metallvärava ja selle taga algava tanuma juurde. Kumbki poiss ei heitnud pilku nende all laiuvale tuttavlikule vaatele: tilluke Pagfordi alev peekerjas orus kolme künka vahel, millest ühte kroonisid kaheteistkümnenda sajandi kloostri varemed. Kitsuke jõgi, mille kaldaid ühendas kivist mängusild, vonkles künkajalami ümber ja voolas läbi alevi. Vaatepilt oli vendade meelest igav nagu maalitud kuliss; Andrew põlgas seda, kuidas isa neil harvadel kordadel, kui perel külalisi käis, sellega justkui kelkis, nagu oleks ise kõik selle kavandanud ja rajanud. Andrew oli hiljuti otsusele jõudnud, et eelistab vaatele asfaldit, katkisteid aknaid ja grafi tit; ta unistas Londonist ja sisukast elust.

Vennad sammusid tanuma lõppu ning jäid nurgal, kus tanum laiema teega kokku sai, laisalt seisma. Andrew pistis käe hekki, kobas veidi aega ning tõmbas välja pooliku paki Benson&Hedgese sigarette ja kergelt niiske tikutoosi. Pärast mitut luhtunud katset – väävlid murenesid tikutõmba-misel – õnnestus tal suits põlema panna. Paar-kolm sügavat mahvi, ja siis katkestas vaikuse koolibussi mootorimürin. Andrew kustutas hõõguva sigareti hoolikalt ja pani koni pakki tagasi.

Hilltop House’i teeotsa jõudes oli buss peaaegu alati täis, kuna oli juba

22

kaugemate talude ja majade juurest läbi sõitnud. Vennad istusid eraldi nagu ikka, kumbki hõivas kaks kõrvuti asetsevat istet ja hakkas aknast välja vahtima, sellal kui buss mürinal ja õõtsudes Pagfordi sisse sõitis.

Künka jalamil oli maja, mis seisis kiilukujulises aias. Fairbrotherite neli last ootasid tavaliselt peavärava ees, kuid täna polnud seal kedagi. Kõik aknakardinad olid ette tõmmatud. Andrew mõtles, kas tavaliselt istutaksegi pimedas, kui keegi surnud on.

Mõni nädal tagasi oli Andrew kooli draamasaalis diskol amelnud Ni-amh Fairbrotheriga, ühega Barry kaksikutest tütardest. Pärast seda oli tüdrukul veidi aega vastik komme tal sabas sörkida. Andrew’ vanemad õieti ei tundnudki Fairbrothereid; Simonil ja Ruthil polnud õigeid sõpru, kuid paistis, et nad tundsid leiget poolehoidu Barry vastu, kes oli ainsa Pagfordi alles jäänud tillukese pangakontori juhataja. Fairbrotheri nimi kerkis tihti esile seoses selliste asjadega nagu vallavolikogu, vallamaja eten-dused ja kiriku rahvajooks. Need asjad ei pakkunud Andrew’le vähimatki huvi ja tema vanemad hoidsid neist eemale, kui mõni juhuslik annetus või loteriipilet välja arvata.

Kui buss vasakule pööras, piki Church Row’d logistas ja astanguna laskuvate ruumikate Victoria-aegsete majade rivist möödus, lubas And-rew endale väikese fantaasia, milles tema isa nähtamatu snaipri kuulist tabatuna surnult maha langes. Andrew kujutles end nutvale emale õlale patsutamas ja matusebüroosse helistamas. Tal oli suits suus, kui ta kõige odavama kirstu tellis.

Kolm Jawandat – Jaswant, Sukhvinder ja Rajpal – astusid Church Row’ lõpus bussi. Andrew oli targu otsinud koha, mille ees oli vaba iste, soovides, et Sukhvinder tema ette istuks, mitte tüdruku enda (Andrew’ parim sõber Paksu nimetas tüdrukut TV-ks, mis oli Tissvuntsi lühend), vaid selle pärast, et Tema istus nii tihti Sukhvinderi kõrvale. Ja kas siis selle tõttu, et Andrew’ telepaatilised võimed olid sel hommikul eriti tugevad, või mingil muul põhjusel, aga Sukhvinder istus tõepoolest tema ette. Rõõmujoovastuses Andrew vahtis midagi nägemata räpast akent ja hoidis koolikotti kõvemas haardes, et varjata erektsiooni, mille bussi tugev vibratsioon tekitas.

Ootusärevus kasvas iga õõtse ja lengerduse juures, kui kohmakas sõi-duriist mööda kitsaid tänavaid rühkis, täbarast käänakust aleviväljakule keeras ja Tema tänava poole liikus.

Andrew polnud ühegi tüdruku vastu nii pingsat huvi tundnud. Ta

23

oli uus õpilane; eksamite-eelne kevadsemester oli kummaline aeg kooli vahetada. Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutus-test, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.

Tema juuksed olid vasekarva ja langesid pikkade lahtiste lainetena abaluudest veidi allapoole, nina oli täiesti sirge, kitsas, lühike, rõhutades kahvatu suu väljakutsuvat täidlust, silmad olid laia vahega, tihedate rips-metega, tähniliste roheksapruunide vikerkestadega nagu renettõunad. Andrew polnud tüdrukut kunagi meigituna näinud ja tema nahka ei rik-kunud ükski laik ega viga. Tema näos olid ühinenud laitmatu sümmeetria ja ebatavalised proportsioonid; Andrew oleks võinud seda tundide viisi vahtida, üritades veetluse allikat kindlaks teha. Alles eelmisel nädalal oli Andrew läinud koju pärast bioloogia kaksiktundi, mille kestel oli tänu jumalikult juhuslikule laudade asetusele ja peade asendile saanud tüdrukut peaaegu kogu aeg jälgida. Hiljem, oma magamistoa turvalisuses, oli ta kirjutanud (pärast pooletunnist seinaga tõevahtimist ning sellele järgnenud käsikiimlust): „Ilu on geomeetria.” Ta oli paberi otsekohe puruks rebinud ja tundis end seda meenutades iga kord tobedalt, kuid selles oli ometi midagi. Gaia ilu tähendas tillukesi muudatusi mudelis, nii et tulemuseks oli hingemattev harmoonia.

Tüdruk astub iga minut sisse, ja kui ta kohmaka ning tusase Sukhvinde-ri kõrvale istub, nagu sageli juhtus, on ta küllalt lähedal, et Andrew’ juures nikotiinilõhna tunda. Andrew’le meeldis hingetute esemete reaktsioon Gaia kehale; talle meeldis, kuidas bussiiste veidi järele andis, kui tüdruk sellele istuma vajus, ja see, kuidas vasekarva juuksepahmas kaardudes istme metallkorjule langes.

Bussijuht võttis kiirust maha ja Andrew pööras pilgu ukselt ära, tee-seldes, nagu oleks sügavalt mõttesse vajunud; ta vaatab ringi, kui tüdruk peale tuleb, nagu oleks äsja märganud, et buss peatus; ta vaatab tüdrukule silma, võib-olla noogutab. Ta ootas, et uks avataks, kuid tuttavlik krigin ja mütsatus ei katkestanud mootori tasast podinat.

Andrew vaatas ringi ja nägi vaid lühikest raamas Hope Streeti: kahte väikeste ridamajade rivi. Bussijuht küünitas aknast välja vaatama veendu-maks, et tüdruk ei tule. Andrew oleks tahtnud talle öelda, et oodaku, sest

24

alles möödunud nädalal oli Gaia ühest väikesest majast välja tormanud ja mööda kõnniteed bussi poole jooksnud (vaadata võis, sest kõik vaatasid), ning pilt jooksvast tüdrukust oli tundide kaupa poisi mõtteis püsinud, kuid juht keeras suurt rooli ja buss hakkas uuesti liikuma. Andrew hakkas taas räpasest aknast välja vahtima, süda ja munad valu täis.

V

Hope Streeti väikesed majad olid kord olnud tööliselamud. Gavin Hughes ajas kümnenda maja vannitoas habet pikkamisi ja tarbetu hoolega. Ta oli nii heledat verd ja tema habe oli nii hõre, et seda tööd oli tegelikult vaja teha vaid kaks korda nädalas; kuid jahe, veidi räpane vannituba oli ainus pelgupaik. Kui ta seal kella kaheksani aega viidab, võib ta täiesti siiralt öelda, et peab kohe tööle minema. Gavin kartis, et tal tuleb Kayga rääkida.

Tal oli eelmisel õhtul õnnestunud jutuajamist vältida vaid kõige pikema ja leidlikuma paaritumise algatamisega, mida nad oma suhte algusaegadest peale olid nautinud. Kay oli reageerinud otsekohe ja rammestava innuga: end ühest asendist teise pööranud, tugevad toekad jalad üles tõstnud, väänelnud nagu slaavi akrobaat, kellega ta oma oliivikarva naha ja väga lühikeste mustade juuste tõttu nii väga sarnanes. Liiga hilja oli mees tai-banud, et naine võttis seda ebatüüpilist enese maksmapanekut kui nende seikade vaikivat ülestunnistamist, millest mees oli otsustanud mitte rää-kida. Naine oli teda aplalt suudelnud; siis, kui nende suhe alguse sai, olid tema märjad pealetükkivad suudlused Gavini meelest erootilised, kuid nüüd mõjusid veidi vastumeelselt. Gavinil läks tippu jõudmisega aega, sest hirm selle ees, millega ta oli algust teinud, ähvardas kogu aeg erektsiooni kahandada. Isegi see töötas tema vastu: paistis, et naine suhtus tema ta-vatusse vastupidavusse kui meisterlikkuse ilmingusse.

Kui see viimaks läbi sai, puges naine pimeduses mehe kaissu ja silitas veidi aega tema juukseid. Gavin vahtis õnnetult tühjusse, teades, et pä-rast kõiki ebamääraseid kavatsusi sidet lõdvendada oli ta neid tahtmatult tugevdanud. Kui Kay oli magama jäänud, lebas Gavin, üks käsi naise all lõksus, niiske lina ebameeldivalt reiele kleepunud, vanadest vedrudest muhklikul madratsil ja soovis, et tal oleks julgust käituda nagu kaabakas, minema lipsata ja mitte iial enam naasta.