materiaalsuse what i want to say really fits into one ... · what i want to say really fits into...

4
What I want to say really fits into one sentence: Materi- ality can serve as a concept for architecture. Materiality is more than a set of textures or an atmosphere – it is the lifeblood of our profession. In order to make my point clear, I shall expand on this thesis by firstly describing a couple of personal experiences with materiality as it pertains to archi- tecture, followed by a short discussion of the importance of materiality to the profession of architecture as a whole. BRICK It is somewhat common for architecture graduate schools in the US to give incoming students a series of very simple architectural exercises as their first semester assignments. This is probably done to trace the level of academic aptitude of the new students, who have previously attended very different undergradu- ate programs all over the world. In the case of Virginia Tech’s Graduate Architecture Program, this exercise was to design a border. According to the brief, because of the university’s expansion, it was necessary to draw a border between the town and university grounds. There were multiple reasons, and the students could address the brief the way they desired. Having previously studied at the Architecture Department of the Estonian Academy of Arts, I started off with a conceptual analysis, trying to deconstruct the notion of the border. Is a border a line of contact or separation? How does one design a border between two entities that are integrated and interdepend- ent to the maximum – in this case, a town which depends on a 35,000+ student-strong university to maintain its economy, and a university that needs the town to provide its inhabitants with the illusion that they are not actually in the middle of nowhere? This was the conceptual approach taught back at the Academy. Although I made progress under- standing the philosophical ramifications of all sorts of borders, with two weeks to go before the deadline my philosophical explorations had not led me any closer to an actual design. The very first simple exercise at graduate school seemed to have defeated my previous four years of training just like that. Desperate, I finally shared my concern with my advisor whom I had been meticulously avoiding (and who, I must say as a credit to the Academy, was fascinated by my initial approach). He told me that if I could not start from the ‘top’ (ideas), why not start from the ‘bottom’? See, mida ma öelda tahan, mahub õigupoolest ühte- ainsasse lausesse: arhitektuuris võib kontseptsiooniks olla ka materiaalsus. Materiaalsus tähendab enamat kui teatud hulka tekstuure või mingit atmosfääri: selles seisneb meie professiooni elujõud. Oma mõtte selgita- miseks ja seisukoha avamiseks kirjeldan esmalt paari isiklikku materiaalsuse kogemust seoses arhitektuuriga, millele järgneb põgus arutlus materiaalsuse tähtsusest arhitekti elukutse seisukohast tervikuna. TELLIS Mitmed USA arhitektuuriülikoolid anna- vad värsketele magistriüliõpilastele esimesel semestril lahendamiseks hulga ülimalt lihtsaid arhitektuuriala- seid ülesandeid. Küllap tehakse seda selleks, et sel- gitada välja uute üliõpilaste akadeemiline võimekus: on nad ju oma bakalaureusekraadi omandanud väga erinevates koolides üle kogu maailma. Virginia Polü- tehnilise Instituudi arhitektuuri magistriõppes oli üles- anne kavandada piir. Vastavalt ülesande tutvustusele oli ülikooli laienemise tõttu vaja tõmmata piir linna ja ülikooli valduste vahele. Selleks oli mitu põhjust ning tudengid võisid ülesandele läheneda täpselt nii, nagu nad ise tahtsid. Olles varem õppinud Eesti Kunstiaka- deemia arhitektuuriosakonnas, alustasin kontseptuaal- sest analüüsist, püüdes dekonstrueerida piiri mõistet. Kas piir on ühendus- või eraldusjoon? Kuidas kavan- dada piiri kahe entiteedi vahel, mis on maksimaalselt integreeritud ja vastastikuses sõtuvuses? Konkreet- sel juhul oli tegemist linnaga, mille majandus sõltub 35 000 üliõpilasega ülikoolist, ja ülikooliga, mis vajab linna selleks, et jätta oma tudengitele ja töötajatele mul- jet, nagu ei asukski nad täielikus kolkas. Seesugust kontseptuaalset lähenemist õpetati meile koduses kunstiakadeemias. Kuigi tegin edusamme kõikvõimalike piiride filosoofiliste impli- katsioonide mõistmisel, ei olnud minu filosoofiline uurimistöö mind selleks ajaks, kui tähtajani oli jäänud kaks nädalat, reaalsele kavandile kuigivõrd lähemale viinud. Magistriõppe kõige esimene lihtne ülesanne näis olevat minu varasema nelja-aastase ettevalmistuse niisama lihtsalt seljatanud. Meeleheites jagasin oma muret viimaks juhendajaga, keda olin seni hoolikalt vältinud (kunstiakadeemia kiituseks pean ütlema, et ta oli minu algsest lähenemisviisist äärmiselt huvitatud). Juhendaja pakkus välja, et kui mul ei õnnestu alustada „ülevalt” (ideedest), siis miks mitte alustada „altpoolt”. 31 Materiaalsuse kiituseks / Embracing Materiality 30 Ivan Sergejev MATERIAALSUSE KIITUSEKS EMBRACING MATERIALITY

Upload: letuyen

Post on 25-Sep-2018

236 views

Category:

Documents


0 download

TRANSCRIPT

What i want to say really fits into one sentence: materi-ality can serve as a concept for architecture. materiality is more than a set of textures or an atmosphere – it is the lifeblood of our profession. in order to make my point clear, i shall expand on this thesis by firstly describing a couple of personal experiences with materiality as it pertains to archi-tecture, followed by a short discussion of the importance of materiality to the profession of architecture as a whole.

BriCkit is somewhat common for architecture

graduate schools in the us to give incoming students a series of very simple architectural exercises as their first semester assignments. this is probably done to trace the level of academic aptitude of the new students, who have previously attended very different undergradu-ate programs all over the world. in the case of virginia tech’s graduate architecture Program, this exercise was to design a border. according to the brief, because of the university’s expansion, it was necessary to draw a border between the town and university grounds. there were multiple reasons, and the students could address the brief the way they desired. having previously studied at the architecture department of the Estonian academy of arts, i started off with a conceptual analysis, trying to deconstruct the notion of the border. is a border a line of contact or separation? how does one design a border between two entities that are integrated and interdepend-ent to the maximum – in this case, a town which depends on a 35,000+ student-strong university to maintain its economy, and a university that needs the town to provide its inhabitants with the illusion that they are not actually in the middle of nowhere?

this was the conceptual approach taught back at the academy. although i made progress under-standing the philosophical ramifications of all sorts of borders, with two weeks to go before the deadline my philosophical explorations had not led me any closer to an actual design. the very first simple exercise at graduate school seemed to have defeated my previous four years of training just like that. desperate, i finally shared my concern with my advisor whom i had been meticulously avoiding (and who, i must say as a credit to the academy, was fascinated by my initial approach). he told me that if i could not start from the ‘top’ (ideas), why not start from the ‘bottom’?

see, mida ma öelda tahan, mahub õigupoolest ühte-ainsasse lausesse: arhitektuuris võib kontseptsiooniks olla ka materiaalsus. materiaalsus tähendab enamat kui teatud hulka tekstuure või mingit atmosfääri: selles seisneb meie professiooni elujõud. oma mõtte selgita-miseks ja seisukoha avamiseks kirjeldan esmalt paari isiklikku materiaalsuse kogemust seoses arhitektuuriga, millele järgneb põgus arutlus materiaalsuse tähtsusest arhitekti elukutse seisukohast tervikuna.

Tellis mitmed usa arhitektuuriülikoolid anna-

vad värsketele magistriüliõpilastele esimesel semestril lahendamiseks hulga ülimalt lihtsaid arhitektuuriala-seid ülesandeid. küllap tehakse seda selleks, et sel-gitada välja uute üliõpilaste akadeemiline võimekus: on nad ju oma bakalaureusekraadi omandanud väga erinevates koolides üle kogu maailma. virginia Polü-tehnilise instituudi arhitektuuri magistriõppes oli üles-anne kavandada piir. vastavalt ülesande tutvustusele oli ülikooli laienemise tõttu vaja tõmmata piir linna ja ülikooli valduste vahele. selleks oli mitu põhjust ning tudengid võisid ülesandele läheneda täpselt nii, nagu nad ise tahtsid. olles varem õppinud eesti kunstiaka-deemia arhitektuuriosakonnas, alustasin kontseptuaal-sest analüüsist, püüdes dekonstrueerida piiri mõistet. kas piir on ühendus- või eraldusjoon? kuidas kavan-dada piiri kahe entiteedi vahel, mis on maksimaalselt integreeritud ja vastastikuses sõtuvuses? konkreet-sel juhul oli tegemist linnaga, mille majandus sõltub 35 000 üliõpilasega ülikoolist, ja ülikooliga, mis vajab linna selleks, et jätta oma tudengitele ja töötajatele mul-jet, nagu ei asukski nad täielikus kolkas.

seesugust kontseptuaalset lähenemist õpetati meile koduses kunstiakadeemias. kuigi tegin edusamme kõikvõimalike piiride filosoofiliste impli-katsioonide mõistmisel, ei olnud minu filosoofiline uurimistöö mind selleks ajaks, kui tähtajani oli jäänud kaks nädalat, reaalsele kavandile kuigivõrd lähemale viinud. magistriõppe kõige esimene lihtne ülesanne näis olevat minu varasema nelja-aastase ettevalmistuse niisama lihtsalt seljatanud. meeleheites jagasin oma muret viimaks juhendajaga, keda olin seni hoolikalt vältinud (kunstiakadeemia kiituseks pean ütlema, et ta oli minu algsest lähenemisviisist äärmiselt huvitatud). juhendaja pakkus välja, et kui mul ei õnnestu alustada „ülevalt” (ideedest), siis miks mitte alustada „altpoolt”.

31 materiaalsuse kiituseks / Embracing materiality30 ivan sergejev

maTeriaalsuse kiiTuseks

EmBraCing matEriality

he suggested i choose a material – any material – and give it a shot at leading my design process. taken aback and skeptical, i took a stab at it. it did not take me long to come up with the most obvious, probably sub-conscious solution, unconvoluted by any philosophy – a brick wall. ‘Could not have chosen anything more boring, could you?’ – i thought to myself. still, i decided to stick with it. i went down to the library to see if there were any books on brick, made a batch of tiny clay bricks, and started right at ‘brick 1.01’.

a week in, i learned all there was to know about brick: its different uses, exact composition and burn-ing techniques, but most importantly, the fact that brick was only one representative of an entire family of construction materials – ceramics. i looked through a million exam-ples of brick structures – from the structures of gaudi to gramazio and kohler, not to mention a fair amount of cute dutch houses, african mud bricks, and ‘wallpapered’ brick walls of the new urbanism movement. the most relevant to my purposes, though, was the work of uruguayan engi-neer and architect Eladio dieste, who is famous for his use of structural ceramic tiles. his work showed me that brick construction need not mean straight walls with dif-ferent bonds being the only creative liberty one could take: you could make all sorts of curves and waves if only you knew how to make them stand up. inspired, i continued working and finally made my breakthrough: an amorphous brick wall that curved along the border between the univer-sity and the town, accommodating various functions and permeable to both parties, despite being very clearly ‘there’.

in the end, the wall i designed was a great manifestation of the ideas i explored when i started the project – permeability, transparency, clarity of presence. however, the way i approached it was diametrically oppo-site from what i was used to: i started off with the material and arrived at (what i thought was) a beautiful design with conceptuality serving an auxiliary function.

SILICON‘my fascination with materiality as a driv-

ing concept for architecture did not stop there. it also guided me through the final year of my graduate studies, and served as an inspiration for my master’s thesis.

i am not sure just how ignorant you will consider me to be, but for the longest time i truly believed that the internet was an immaterial thing. i wholeheartedly bought into the rhetoric that the internet was ephemeral, and the ‘cloud’ was just a cloud of some sort, unbound by any physical limitations: just ‘there’, always present, never failing. it was not until my internship in new york City

Ta soovitas mul valida välja mingi materjal – ükskõik milline – ja lasta sel oma kavandamisprotsessi edasi juhtida. hämmelduses ja skeptiline, otsustasin selle võimalusega siiski katset teha. Üsna pea jõudsin kõige enesestmõistetavama ja ilmselt alateadliku lahendu-seni, mis oli igasugusest filosoofiast puutumata – nimelt tellismüürini. „midagi veel igavamat ei osanud välja mõelda või?” küsisin endalt. sellegipoolest otsusta-sin selle lahenduse juurde jääda. ma läksin raamatu-kokku, et näha, kas seal leidub raamatuid telliskivide kohta, valmistasin partii tillukesi savitelliseid ning tegin tutvust tellise põhitõdedega.

nädalaga õppisin tellist põhjalikult tundma: selle erinevaid kasutusalasid, täpset koostist ja põletusmeetodeid. mis kõige tähtsam, sain teada, et tellis on kõigest üks keraamikanimelise ehitusmater-jalide perekonna liige. ma tegin tutvust musttuhande tellisehitise näitega – alates gaudí hoonetest ning lõpetades gramazio ja kohleri omadega, rääkimata kenakesest hulgast võluvatest hollandi majakestest, aafrika mudatellistest ja uusurbanismi „tapetseeritud” tellisseintest. minu jaoks osutus kõige asjakohasemaks aga uruguay inseneri ja arhitekti eladio dieste töö: ta on tuntud konstruktiivsete keraamiliste ehitusplaa-tide kasutamise poolest. dieste taiesed näitasid mulle, et telliskonstruktsioon ei pea tähendama sirgeid müüre ega loomingulise vabaduse piirdumist üksnes sideainete valikuga: luua saab kõikvõimalikke kaarjaid ja lainelisi vorme, peaasi, et oskad need seisma panna. sellest inspiratsiooni saanuna jätkasin tööd ja jõud-sin viimaks läbimurdeni: amorfse tellismüürini, mis kulges kaarjalt mööda ülikooli ja linna vahelist joont, täites mitmesuguseid funktsioone ja pakkudes oma väga selgele kohalolule vaatamata mõlemasuuna-list läbipääsu.

lõppkokkuvõttes väljendas minu kavan-datud müür suurepäraselt neidsamu ideid, millega projekti algul tutvust olin teinud – läbipääsetavus, läbi-paistvus, selge kohalolu. kasutatud lähenemisviis oli aga täpselt vastupidine sellele, millega seni harjunud olin: ma võtsin aluseks materjali ning jõudsin (enda meelest) ilusa kavandini, mille puhul kontseptsioon mängis vaid abistavat funktsiooni.

räni„minu huvi arhitektuuri kontseptsiooni

loova materiaalsuse vastu ei lõppenud sellega. see suu-nas mind ka kraadiõpingute viimase aasta jooksul ja andis mulle inspiratsiooni magistritöö jaoks.

ma ei tea, kui asjatundmatuks te mind nüüd peate, aga pikka aega uskusin tõsimeeli, et inter-net on midagi immateriaalset. ma läksin täielikult kaasa retoorikaga, et internet on efemeerne ning et „pilv” ongi lihtsalt teatud laadi pilv, millele ei laiene mingid füüsilised piirangud: see on lihtsalt olemas, alati kohalviibiv, täiesti tõrkekindel. alles siis, kui olin oma magistriõppe kahe aasta vahelisel perioodil new Yorgis praktikal, hakkasin kahtlema müüdis inter-netist kui sammust meie „puhasteks energiaolenditeks” saamise poole.

2011. aasta mais sain praktikakoha ühes väikeses omanäolises new Yorgi arhitektuuribü-roos. Tegemist oli suurepärase töökohaga: muuhulgas olid selle võludeks regulaarsed töötunnid ja asukoht Tribecas. igal õhtul lahkusin töölt ning jalutasin koju-mineku asemel suvalises suunas, õppides niimoodi, paari kvartali kaudu linna tundma. oma jalutuskäi-kudel adusin, et manhattani põhikude näib koosne-vat kahest peamisest elemendist: seintest ja akendest. jõudes hooneni, mis sellest valemist lahknes, võisin kindel olla, et tegemist on kas muuseumi või mingit laadi monumendiga. Ühel õhtul juhtus mu teele aga midagi seesugust, millest ma päriselt sotti ei saanud.Tegemist oli pilvelõhkuja mõõtu monoliitse akendeta ehitisega. Paljudel kõrghoonetel on üks akendeta sein, mis sisaldab enamasti ehitise vertikaaliseid ühen-dusi (nagu šahtid, trepid ja liftid). sellel hoonel ei olnud aga ainsatki akent ja selle omanikule ei leidunud mingit viidet.

ma tegin kvartalile tiiru peale, püüdes välja selgitada, millega tegemist. Tohutu suured venti-latsiooniavad torni tipus andsid aimu, et tegu võib olla mingi infrastruktuurirajatisega (nagu näiteks manhat-tani kesklinna metroosüsteemi ventilatsioonitorn), aga miks peaks keegi selle just sinna püstitama – pealtnäha

between the two years of my degree that i started second-guessing the legend of the internet as a step toward us becoming ‘pure energy beings’.

in may 2011, i got an internship with a small boutique architecture office located in new york City. the job was great because, among other things, it had reg-ular hours and was situated in tribeca. Every night i would leave work, and, instead of heading home, take a walk in a random direction, discovering the city a few blocks at a time. during my walks, i realized that the grain of man-hattan seemed to be made up of two major elements: walls and windows. Whenever you ran into something that departed from this formula, you knew it was either a museum or a monument of some sort. one evening, though, i happened to stumble onto something i could not quite figure out. it was a monolith of a building with no windows and the scale of a skyscraper. it is typical for high rises to have a single windowless wall usu-ally containing the core (shafts, stairs, and elevators). this building, however, had no windows at all, and its ownership was not marked in any way.

i walked around the block in an attempt to figure out what the thing was. the huge vents on top of the tower gave me a clue that it might be an infrastruc-tural facility (a ventilation tower for the subway system of lower manhattan, i figured), but why would someone put it there – a building apparently unoccupiable by humans in a place with some of the highest land values in the world?

intrigued by my new acquaintance, i went home and typed the address into google: 33 thomas st. it turned out that the structure was a utility building owned by at&t (also known as the at&t long lines Building), and contained major long-distance telephony switches, in addition to some highly secure datacenter space, all located on one of the largest intercontinental cable thoroughfares in the world.

müür, 2010.

Pilt: ivan sergejev

the Wall, 2010.

image: ivan sergejev

33 materiaalsuse kiituseks / Embracing materiality32 ivan sergejev

this encounter turned out to be my first contact with the physical location of the internet.’[1]

from that moment on, i began my quest of discovering just how physical the internet was.

in the process, i visited a number of data stor-age facilities in the united states, seeing with my own eyes the sheer bulk of those machine-buildings. i also learned that in the state of virginia approximately 1/6 of electricity is con-sumed by internet infrastructure alone, and that any large facil-ity can be taken down in one well-placed blow – destabilizing companies, and erasing the ‘memories’ and data of thousands of people. however safe and ephemeral it seemed, the cloud was still very vulnerable to physical threat, as it ran on machines that were made of real materials, produced by real companies. my research resulted in a roadmap for revamping the datacenter, and providing a vision for how these critical facilities could be laid out strategically and architecturally in the future – all of this for something i started off believing defied the physical.

this experience taught me one thing: nothing is ever immaterial, no matter how hard some-one tries to convince you it is so. With the advent of the internet, we are not escaping materiality – we are just trad-ing one (that of paper) for another (that of silicon). Before paper stocks were traded at physical exchanges, leather-bound books were contained in libraries, and pictures were shot on film. now, money, memory, and knowledge are contained in combinations of binary electromagnetic sig-nals and measured in terabytes. the internet did not free us from materiality. it only enabled a change of medium.

matErility and arChitECtsthese experiences converted me into

a believer that architecture is rooted in materiality – not the materiality of seamless .png textures, photoshopped over black-and-white light and shadow renderings, and not in the environmental sense of Juhani Pallasmaa’s ‘Eyes of the skin’, but in a very essential sense. the world we inhabit is made of tangible stuff. unfortunately, though, material-as-texture seems to have become all but the norm in the profession of architecture, which shows both in practice and in school. at some point we seem to have accepted the attitude toward material as overlay, with few exceptions (see neri oxman’s work at mit for a cutting-edge example, or riho kerge’s thesis project at the Estonian academy of arts for a closer-to- home example).

inimasustuseta hoone maa-alal, mille hind küündib maailma kõrgeimate hulka?

oma leiust põnevil, läksin koju ja trük-kisin aadressi google’isse: 33 Thomas st. Tuli välja, et hoone näol on tegemist ettevõttele aT&T kuuluva tehnorajatisega (tuntud ka kui aT&T long lines buil-ding), mis sisaldab peamisi kaugekõnede kommutat-siooniseadmeid nagu ka üliturvalist andmekeskuse ruumi – kõik need paiknevad ühel maailma suurimal kontinentidevahelisel kaabliteel.

see kogemus osutus minu esimeseks kokkupuuteks interneti füüsilise asukohaga.”[1]

Too hetk pani aluse minu otsusele välja selgitada, kui füüsiline internet õigupoolest on.

oma magistritöö käigus külastasin hulka usa-s asuvaid andmesalvestusrajatisi, olles tunnistajaks nende masin-hoonete muljetavaldava-tele mõõtmetele. samuti sain teada, et kogu virginia osariigi elektritarbimisest kulub umbes kuuendik ainuüksi interneti infrastruktuuri käigushoidmisele ning et mistahes suure rajatise saaks maha võtta ühe-ainsa täpselt suunatud rünnakuga – tagajärjeks oleks ettevõtete destabiliseerumine ning tuhandete inimeste „mälu” ja andmete kadu. kui tahes turvaline ja efe-meerne pilv ka ei tundu, on see ometi äärmiselt aldis füüsilistele ohtudele, kuna töötab masinatel, mis on valmistatud reaalsetest materjalidest ja reaalsete fir-made poolt. minu uurimistöö tulemuseks oli kava andmekeskuse ümberkujundamiseks, mis pakkus välja visiooni nende ülioluliste rajatiste edaspidise stratee-gilise paiknemise ja arhitektuuri osas – kõik see, mis minu varasemate veendumuste kohaselt seisis füüsili-sest maailmast väljaspool.

see kogemus kinnitas asjaolu: mitte miski pole kunagi immateriaalne, ükskõik kuidas sind vastupidises veenda üritatakse. interneti tulekuga ei ole me materiaalsusest pääsenud – me vahetame kõi-gest ühe materjali (paberi) teise (räni) vastu. varem kaubeldi füüsilistel börsidel paberkujul väärtpaberi-tega, raamatukogud sisaldasid nahkköites raamatuid ja filmid võeti üles filmilindile. Tänapäeval sisalduvad raha, mälu ja teadmised binaarsete elektromagnetsig-naalide kombinatsioonides ning neid mõõdetakse tera-baitides. internet ei vabastanud meid materiaalsusest. see tegi üksnes võimalikuks meediumi teisenemise.

i am not sure how the attitude that the space is paramount and material is just a means of dressing it started, but i see it as one of the by-products of rem koolhaas’ thinking. sometimes, when looking at his build-ings, i feel like he does not care about materials what-soever, and only needs them finally to make the spaces he comes up with concrete. this utilitarian attitude is definitely one way to go, but this is also why his build-ings start falling apart in just a few years. i guess one of the ways architecture can keep up with the pace of mod-ern life is to emulate fast fashion – make clothes that look good, but fall apart within a season. i am not sure if that is the best way to go.

in a world where each profession has ‘architects’, how do architects of architecture differenti-ate themselves? We all know that an architect is someone who operates with clear concepts and develops work-ing systems, augmented by creativity. however, among the data architects, legislation architects, and all the other architects, the actual architects are the ones who oper-ate in real, three-dimensional space. We build reality. and we make the touch-down from the world of ideas into the world of materiality. thus, i do not think architecture can be called such, unless it reaches the point where it is built in material. With this, i render paper architecture

maTeriaalsus ja arhiTekTidneed kogemused tekitasid minus ära-

tundmise, et arhitektuuri aluseks on materiaalsus – mitte ühtlaste .png-tekstuuride materiaalsus, mis on Photoshopiga mustvalgetele varjudega renderdustele paigutatud, ega ka mitte keskkondlik tunnetus juhani Pallasmaa teose „naha silmad” (The Eyes of the Skin) mõttes, vaid mingis väga olemuslikus tähenduses. maailm, milles me elame, koosneb käegakatsutava-test asjadest. Paraku on arhitekti elukutses muutunud praktiliselt normiks materjali käsitamine tekstuurina – seda on näha nii igapäevapraktikas kui ka koolis. mingist hetkest paistame olevat omaks võtnud suhtu-mise materjalisse kui pealiskihti, kusjuures erandeid leidub üsna napilt (üheks tipptasemel näiteks on neri oxmani töö miT-is; kodule lähemalt võib näiteks tuua riho kerge eesti kunstiakadeemia lõputöö projekti).

ma pole päris kindel, kust sai alguse suh-tumine, et ruum on ülimuslik ning materjal vaid viis selle kaunistamiseks, ent pean seda rem koolhaasi mõtlemise üheks kõrvalmõjuks. Tema hooneid silmitsedes tunnen vahel, et ta ei hooli materjalidest põrmugi ja vajab neid alles lõppjärgus, et oma väljamõeldud ruum realiseerida. säärane utilitaarne hoiak on kahtlemata üks võimalik lähenemisviis, aga siin peitub ka põhjus, miks tema

[1] ivan sergejev, „exposing the data Center” (magistritöö, virginia Polütehniline instituut ja osariigi Ülikool, 2012), lk 7.

[1] ivan sergejev, ‘Exposing the data Center’ (master’s thesis, virginia Polytechnic institute and state university, 2012), p. 7.

Thomase tänav 33, new York. foto: ivan sergejev

33 thomas street, nyC. Photo: ivan sergejev

34 ivan sergejev 35 materiaalsuse kiituseks / Embracing materiality

as non-architecture, although it can reach physical reality through influencing someone else to a degree where that someone produces or commissions built work embody-ing the ideas first arrived at on paper (is that not why architects write books, after all?). there is a sculpture somewhere in the hague’s mauritshuis sculpture park that postulates something like the following: ‘if you did something and no one noticed, consider that you did not do anything’. Just as an artist is not a de facto artist until she makes her work public, i believe an architect is not actually an architect until she builds something.

for those of us who want to stick with this (call it archaic, if you will) definition of architecture, materiality is our, well, material. space cannot be born if not bound by material. in a recent conversation with one of the leading real estate developers in Estonia on the topic of how he sees the position and responsibili-ties of an architect in his own work, he complained that the architects he had to deal with had no interest in materi-als developed and used on a daily basis in other sectors of the economy. they were oblivious to most of the progress material science had made in the last few decades. he argued that architects should know more about materials, because then they would become more useful to him, letting him build cheaper, faster, thinner, more interesting things. if a developer is saying that he thinks architects do not know enough about materials, it should tell us a thing or two about the state of our profession – after all, he is our client, the market to which we cater. it seems we took too much of a metaphysical/social/philosophical approach to architecture at some point, forgetting what the roots of the profession were, and thus undermining our own usefulness.

of course, there is a lot of rhetoric about architecture needing to ‘evolve’, that architectural thinking can be used in other spheres besides construction, etc. i am always the first to agree with this – architecture does need to evolve – but with a side note: We need to make clear for ourselves whether this evolution is a voluntary act, or a reaction to a situation in which we find ourselves. from my own circle of friends and former schoolmates, a large number have re-profiled themselves away from the old understanding of architecture. this ‘crisis’ (or opportunity?) of our profession, it seems to me, is contingent on two factors: there are too many of us (people educated to be architects), and too little actually to build with real materials. it is not necessarily that architecture wants to get away from construction; it is a reaction to the fact that there is just not enough actually to build – in material. hence, we are forced to look for new ways of applying ourselves,

ehitised juba mõne aastaga lagunema hakkavad. ilm-selt ongi üks viis, kuidas arhitektuur saab tänapäevase elutempoga kaasas käia, jäljendada kiirmoodi – luua rõivaid, mis näevad head välja, aga hargnevad hooaja lõpuks koost. ma pole kindel, kas see on tingimata parim lähenemisviis.

mille poolest eristuvad arhitektuuri loovad arhitektid maailmas, kus igal elukutsel on oma „arhitektid”? arhitekt on teadupärast keegi, kes opereerib selgete mõistetega ja töötab välja toimi-vaid süsteeme, millele loovus annab lisandväärtuse. andmearhitektide, seadusloome arhitektide ja kõigi muude arhitektide seas on aga päris arhitektid need, kes tegutsevad reaalses kolmemõõtmelises ruumis. me ehitame reaalsust. ja me saavutame ülemineku ideede maailmast materiaalsuse maailma. seetõttu näib mulle, et arhitektuuri ei saagi õigupoolest arhitektuuriks nimetada, kui see ei jõua materjalidest valmis ehitata-miseni. seega ei pea ma paberarhitektuuri päris arhitek-tuuriks, kuigi seegi võib jõuda füüsilise reaalsuseni kellegi teise mõjutamise kaudu, kui see teine loob või tellib ehitise, mis kehastab algselt kellegi teise poolt paberile pandud ideid (kas nimelt see pole põhjus, miks arhitektid üle-pea raamatuid kirjutavad?). kusagil haagi mauritshuisi skulptuuripargis asub skulptuur, millel seisab umbes selline lause: „kui sa tegid midagi ja keegi ei pannud seda tähele, siis arvesta, et sa pole midagi teinud.” Täpselt nii, nagu kunstnik ei ole tegelikult kunstnik, enne kui ta oma loomingut avalikkusele näitab, ei ole arhitekt minu mee-lest tegelikult arhitekt, enne kui ta midagi valmis ehitab.

meie jaoks, kes me eelistame jääda arhi-tektuuri seesuguse (arhailise, kui soovite) definitsiooni juurde, ongi materiaalsus meie materjal. ruum ei saa sündida, kui see ei ole materjaliga piiratud. vestlesin hiljaaegu ühe eesti juhtiva kinnisvaraarendajaga sellest, millisena ta näeb arhitekti positsiooni ja ülesandeid oma-enda töös, ning ta kurtis, et arhitektidel, kellega ta tööala-selt kokku puutub, puudub igasugune huvi materjalide vastu, mida töötatakse välja ja kasutatakse igapäevaselt muudes majandussektorites. neil pole aimugi enamikust edusammudest, mida materjaliteadus on viimase paari aastakümne jooksul teinud. Tema hinnangul peaksid arhitektid materjalidest rohkem teadma, kuna oleksid talle sellisel juhul kasulikumad, võimaldades tal ehitada odavamalt, kiiremalt, õhemaid ning huvitavamaid asju. kui arendaja leiab, et arhitektid ei tea materjalidest pii-savalt palju, peaks see meile meie elukutse seisu kohta nii mõndagi ütlema – on ju tegemist meie kliendiga, turuga, mida me teenindame. jääb mulje, et mingist hetkest

‘making a good face over a bad game’, to paraphrase an italian saying, and trying to convince ourselves that this is exactly what we wanted.

ConClusion i guess all i am trying to say is that material-

ity is the lifeblood of our profession. in our concept-fetishiz-ing, architect-rich world, those of us who want actually to do architecture should accept materiality as a gift and let it participate in our profession more than just as catalogues of textures. it is possible to embrace materiality and use it as the driving force behind architecture. not everything is about utopian social constructs or abstract concepts, and thankfully architecture does not need to be. Compre-hensive concepts surely help, but there are other ways to make great pieces of architecture. you can start at the bottom – at a boring, omnipresent brick – and still make it into something beautiful, or derive a new material – and thus architecture – altogether. is that not all that matters in the end anyway? after all of us are gone and unable to preach about our concepts, dubious things that they are, are not our buildings the only things left standing, just the way they are? material (adj.).

võtsime omaks liialt metafüüsilise/sotsiaalse/filosoofi-lise lähenemise arhitektuurile, unustades oma elukutse alused ning õõnestades seeläbi omaenda kasulikkust.

mõistagi räägitakse palju sellest, kuidas arhitektuur peab edasi arenema, kuidas arhitektuurilist mõtlemist saab kasutada ka muudes valdkondades peale ehituse jne. ma nõustun sellega varmalt – arhitektuur peab tõepoolest arenema –, ent ääremärkusega: meil tuleb endale selgeks teha, kas säärane evolutsiooniline areng on vabatahtlik või pigem reaktsioon olukorrale, millest me end leiame. Paljud minu enda sõpruskonna liikmed ja kunagised koolikaaslased on endid ümber mõtestanud, liikudes eemale vana arhitektuurikäsituse juurest. mulle näib, et meie elukutse „kriis” (või võimalus?) on tingitud kahest asjaolust: meid (arhitektideks koolitatud inimesi) on liiga palju ning asju, mida reaalsetest materjalidest tegelikult ehitada, on liiga vähe. asi pole niivõrd selles, et arhitektuur ihkab ehitusest eemalduda. Pigem on tegemist reaktsiooniga tõsiasjale, et asju, mida päriselt – materjalidest – ehitada, pole lihtsalt piisavalt palju. seega oleme sunnitud leidma uusi viise enda rakendamiseks, „tehes halva mängu juures head nägu”, kui parafrasee-rida üht itaalia kõnekäändu, ning püüame end veenda, et see on täpselt see, mida tahtsime.

kokkuvõTekõik, mida ma tegelikult öelda tahan,

on see, et just materiaalsuses peitub meie elukutse elu-jõud. meie kontseptsioonifetišiga ja arhitektidest tulvil maailmas peaksid need, kes tõepoolest arhitektuuriga soovivad tegeleda, võtma materiaalsust kui kingitust ja andma sellele oma elukutses suurema rolli kui pelgalt tekstuuride kataloogi oma. materiaalsust on võimalik omaks võtta ning kasutada seda arhitektuuri tõuke-jõuna. mitte kõik ei keerle utoopiliste ühiskondlike konstruktide ega abstraktsete kontseptsioonide ümber ning õnneks ei pea ka arhitektuur seda tegema. Üldis-test kontseptsioonidest on kahtlemata abi, aga võr-ratute arhitektuuriteoste loomiseks on ka muid viise. võib alustada tagantpoolt, igavast tavalisest tellisest, ja teha sellest ometi midagi kaunist või töötada välja ka täiesti uus materjal – ja seega ka uus arhitektuur. kas ei ole just see, mis lõppkokkuvõttes loeb? Peale seda kui kõik me oleme siitilmast lahkunud ega saa enam jutlus-tada kontseptsioone, mis on nagunii kaheldava väärtu-sega, kas ei ole siis mitte meie ehitised ainsad, mis alles jäävad, täpselt sellistena, nagu need on? materiaalsed.

Tõlkinud helen Pruul

36 ivan sergejev 37 materiaalsuse kiituseks / Embracing materiality