ROBERT GALBRAITH

käokukkumine

Inglise keelest tõlkinud Tiia Krass

4

Originaali tiitel:The Cuckoo’s Calling

Robert Galbraith

First published in Great Britain in 2013 by Sphere

Copyright © 2013 Robert Galbraith Limited.

The moral right of the author has been asserted.

All characters and events in this publication, other than those clearly in the public domain, are fictitious, and any resemblance to real persons,

living or dead, is purely coincidental.

All rights reserved.No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted, in any form, or by any means, without the prior permission

in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published and without a similar condition

including this condition being imposed on the subsequent purchaser.

© Tõlge eesti keelde. Tiia Krass, 2014Toimetanud Kristina Rüütelmaa

ISBN 978-9985-3-3149-1

Kirjastus VarrakTallinn, 2014

www.varrak.eewww.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Pakett AS

5

Suure tänuga tõelisele Deebyle.

Miks sündisid sa siis, kui lumi kattis maad?Võinuksid sa tulla käo kukkumise a’al,Või siis, kui rohetavad viinamarjakobarad,Veel isegi, kui pääsud parve koguvad

Kauge rännu eelSuve hääbumise eest.

Miks surid sa siis, kui talledelt pügati villa?Võinuksid sa minna, kui õunu langeb alla,Kui rohutirtsud siristavad kõiki tüüdates,Kui on nisupõllud vettin’d kõrretüügastes.

Ja ohates tuul ringi räsib, Sest kõik kaunis sureb, väsib.

CHRISTINA G. ROSSETTI „LEINALAUL”

6

7

Proloog

Is demum miser est, cuius nobilitas miserias nobilitat.

Õnnetu on see, kelle kuulsus ka tema äpardused kuulsaks muudab.

Lucius Accius, Telephus

8

9

Tänavamelu oli nagu kärbsepirin. Fotograafid, hingeõhk auramas ja pika toruga fotoaparaadid ootevalmis, seisid troppis barjääride ääres, mille taga patrullisid politseinikud. Lund aina langes kübaratele ja õlgadele ning kinnastes sõrmed puhastasid läätsesid. Aeg-ajalt klõp-sutamine elavnes siin-seal, sest pealtvaatajad pildistasid ajaviiteks keset teed seisvat valget presenttelki, punastest tellistest korterelamu kõrget sissekäiku selle taga ja ülemise korruse rõdu, kust surnukeha oligi alla kukkunud.

Paparatsode tiheda müüri taga seisid valged furgoonautod, tohutu-suured satelliiditaldrikud katusel, ning kõrvaklappides helioperaatorite lähedusse hoidvad reporterid muudkui jahvatasid, koguni võõrkeeltes. Salvestamise vahepeal tammusid reporterid jalalt jalale ja soojenda-sid käsi kuumade kohvitopside ümber, mis olid toodud paari tänava kauguselt rahvarohkest kohvikust. Ajaviiteks filmisid viltkübaratega operaatorid fotograafide selgu, rõdu ja surnukeha varjavat telki, sätti-des end seejärel taas võtma üldplaani, mis haaras endasse rahuliku ja lumise Mayfair Streeti valgete kivisammaskodadega raamitud särav-musta usterea ja kujundlõikusega põõsaste vahel puhkenud kaose. Maja number 18 sissekäik oli teibiga kinni tõmmatud. Tagapool fuajees võis silmata politseinikke ja ka mõnd valges riides kohtueksperti.

Televisioonijaamad olid seda uudist juba mitu tundi edasta-nud. Politsei lisajõud ohjasid pealtvaatajaid, kes olid ummistanud mõlema teepoole. Ühed olid tulnudki uudistama, teised olid kodu-teel pidama jäänud. Üks noormees, teadmata, millise rõduga on tegemist, pildistas kõiki järjest, kuigi keskmisel rõdul kasvas nii tihe põõsarida, kolm kenasti pügatud lehepalli, et inimene poleks sinna vist mahtunudki.

Tüdrukute punt oli lilli toonud ja nüüd filmitigi, kuidas need ula-tati politseinikele, kel polnud aimugi, kuhu need panna, ent kes siiski lilled enesekindlalt politseiauto tagumisse nurka asetasid, teades, et kaamerasilmad iga nende liigutust jälgivad.

10

Ööpäev läbi uudiseid edastavate kanalite saadetud korrespon-dendid kommenteerisid vahetpidamata, spekuleerides mõne neile teadaoleva kõmulise fakti ümber.

„ … täna öösel umbes kell kaks oma penthouse’ist. Hoone tur-vamees kutsus välja politsei …”

„ … pole märkigi sellest, et surnukeha ära viima hakataks, mis-tõttu mõned arvavadki, et …”

„ ... pole teada, kas naine oli kukkumise hetkel üksi ...”„ … rühm läks hoonesse, et seal põhjalik läbiotsimine korraldada.”

Kõle valgus täitis telgi sisemuse. Kaks meest küürutasid surnukeha kõrval, valmis seda lõpuks laibakotti tõstma. Naise peast oli lumme verd immitsenud. Ta nägu oli lömastatud ja paistes, üks silm krimpsu tõmbunud, teine jättis tursunud laugude vahel valge, elutu pilu mulje. Litritega topp ta seljas veikles valguse käes ja tekitas kõheda liikumise illusiooni, justkui hingaks ta jälle või pinguldaks tõusmiseks lihaseid. Lumehelbed langesid pehmete potsatustega presentriidele pea kohal.

„Kus see kuradi kiirabi siis on?”Inspektor Roy Carveri ärritus kasvas. Kõhuka, punetava näo,

alailma higistatud kaenlaalustega särgis mehe kannatus oli juba mitu tundi tagasi katkenud. Ta oli olnud siin peaaegu sama kaua kui surnukeha. Ta jalad külmetasid nii, et neid peaaegu enam tundagi polnud, ning nälg võttis tal silme eest mustaks.

„Kiirabi on kahe minuti pärast siin,” ütles seersant Eric Wardle, mobiil kõrva ääres, telki sisenedes ja tahtmatult oma ülemuse küsi-musele vastates. „Juba tehaksegi sellele ruumi.”

Carver ümahtas. Tema halba tuju süvendas veendumus, et Wardle on fotograafide kohalolekust elevil. Poisilikult nägus Wardle, paksud pruunid lokkis juuksed nüüd härmas, oli Carveri arvates telgist väljas asja uurimas käies liialt jokutanud.

„Vähemalt kaob kogu see seltskond siit, kui surnukeha on läinud,” ütles Wardle, ikka veel fotograafide poole kiigates.

„Need kuradid ei kao siit kuhugi niikaua, kui me seda kuriteo-paigaks peame,” nähvas Carver.

11

Wardle ei vastanud sellele kaudsele vihjele. Carver plahvatas sel-legipoolest.

„See õnnetu lehm hüppas ise. Polnud seal muud kedagi. Sinu nii-nimetatud tunnistaja oli narkouimas …”

„Tuligi,” ütles Wardle ja lipsas Carveri nördimuseks jälle telgist välja, et kogu elusuuruses kaamerate ees kiirabi oodata.

See lugu surus poliitika, sõdade ja katastroofide uudised tagaplaa-nile ja igast väljaandest kiiskasid vastu surnud naise veatu näo ning nõtke ja väljajoonistunud keha pildid. Tundide jooksul olid uued faktid levinud kulutulena miljonite inimesteni: avalik tüli oma kuulsa kallimaga, üksinda kojuminek, pealtkuuldud karjumine ja saatuslik, surmaga lõppenud kukkumine …

Tema kallim põgenes ühte rehabilitatsiooniasutusse, aga politsei jäi vaoshoituks. Aeti taga neid, kes olid naisega tema surmaeelsel õhtul koos olnud, sellega sisustati tuhandeid ajaleheveerge ja tundi-depikkuseid teleuudiseid, ning see naine, kes vandus, et oli kuulnud mõni hetk enne keha kukkumist pealt tülitsemist, sai samuti põgusalt kuulsaks ning tema preemiaks oli väikesemõõduline foto surnud tüdruku ilusate piltide kõrval.

Aga siis, peaaegu kuuldava pettumuseohke saatel selgus, et tunnis-taja oli valetanud, ja nüüd varjus ka tema rehabilitatsiooniasutusse, aga kurikuulus peamine kahtlusalune ilmus jälle välja, nagu Koit ja Hämarik, kes ei saa eales ühes kohas koos olla.

See oli ikkagi olnud enesetapp ja pärast uudise hetkelist jahmunud seedimist tekkis loole veel nõrk järellainetuski. Kirjutati, et hukkunu oli olnud tasakaalutu, ebastabiilne, oma pöörase elu tõttu superstaariks sobimatu, et ilu olla tema elu vussi keeranud, et ta liikunud rahajõm-mide kõlvatus seltskonnas, mis temagi paheliseks muutis, ning et tema äsjane manduv elustiil olla tema niigi heitliku isiksuse tasakaalust välja löönud. Temast sai kahjurõõmust pikitud õpetlik lugu ja paljud kolum-nistid vihjasid Ikarosele, millest Private Eye’s ilmus ka spetsiaalne veerg.

Ja siis lõpuks läks kogu raev hapuks ja isegi ajakirjanikel polnud enam midagi öelda, sest nii palju oli juba öeldud.

12

13

Kolm kuud hiljem

14

15

Esimene osa

Nam in omni adversitate fortunae infelicissimum est genus infortunii, fuisse felicem.

Iga saatuse uperpalli puhul on kõige õnnetum see inimene, kes on kunagi olnud õnnelik.

Boethius, „De Consolatione Philosophiae”

16

17

1

Kuigi Robin Ellacott oli oma kahekümne viie eluaasta jooksul näinud nii dramaatilisi hetki kui ka igasuguseid muid juhtumeid, polnud ta kunagi varem ärganud nii kindla teadmisega, et algav päev jääb talle elu lõpuni meelde.

Kohe pärast keskööd oli tema pikaajaline kallim Matthew teinud talle keset Piccadilly Circust Erose kuju all abieluettepaneku. Tema nõusolekule järgnenud peadpööritava kergenduse hetkel oli Matthew pihtinud, et oli kavatsenud sellega lagedale tulla Tai restoranis, kus nad äsja olid õhtustanud, aga oli siis pidanud targemaks seda mitte teha vaikiva paari kõrval, kes kogu nende vestlust pealt kuulas. Poiss oli seetõttu pannud ette välja hämarduvatele tänavatele jalutama minna, vaatamata Robini protestile, et nad mõlemad peavad vara tõusma, ning lõpuks oligi ta inspiratsiooni ajel hämmeldunud tütar-lapse kuju jalamile viinud. Saatnud kogu diskreetsuse nelja tuule poole, mis polnud üldsegi temalik, oli poiss kolme trepil kössitava ja kordamööda pudelist midagi metanooli sarnast rüüpava eluheidiku silme all ühele põlvele laskunud ja teinudki abieluettepaneku.

Robini silmis oli see abieluajaloo kõige täiuslikum abieluettepanek üldse. Poisil oli olnud taskus isegi kahe teemandiga safiirsõrmus, mida Robin praegu kandiski, sest see sobis ideaalselt, ning kogu linnasõidu aja Robin muudkui imetles oma süles lebavat sõrmusega kätt. Neil Matthew’ga on nüüd ka oma lugu rääkida, naljakas perekonnalugu, mida räägitakse lastele: kuidas Matthew’ plaan (talle meeldis, et poisil oli olnud plaan) oli algul untsu läinud ja seejärel spontaanselt lõppenud. Robinile meeldisid nii eluheidikud, kuu kui ka segaduses ja õhetav Matthew ühel põlvel. Talle meeldis Eros ja vana räpane Piccadilly ja must takso, mis oli nad koju Claphami toonud. Talle oli peaaegu hakanud Londongi meeldima, kuigi seni polnud ta seal

18

elatud kuude jooksul erilist vaimustust tundnud. Isegi kaamed ja tõredad sõitjad, kes end temaga koos metroovagunisse pressisid, olid sõrmusesärast üle kullatud, ja kui ta Tottenham Court Roadi metroopeatuses välja jaheda märtsipäeva kätte astus, silitas ta plaa-tinavõru altpoolt ja teda haaras õnnejoovastus, et ta saab lõuna ajal paar pruudiajakirja osta.

Meeste silmad jäid tema peal pidama, kui ta Oxford Streeti üle-mises osas teeremonditöödest mööda põikas ja paremas käes olevat paberitükikest uuris. Kõigi standardite järgi oli Robin kena tüdruk, sihvakas ja kaunite vormidega, pikkade maasikablondide juustega, mis tema kärme tõttamise peale lainetama lõid, kahvatud põsed kargest ilmast õhetamas. See oli tema nädalapikkuse sekretäritöö esimene päev. Sellest ajast peale, kui ta Matthew’ juurde Londonisse elama tuli, oli ta teinud ajutisi tööotsi, aga see ei kesta enam kaua, teda ootasid juba mitmed „korralikud” tööintervjuud.

Nende mittemotiveerivate tööotsade puhul oli sageli kõige keerulisem just kontoriruumide üles leidmine. Võrreldes väikese Yorkshire’i linnaga, kust ta oli tulnud, tundus London mõõtmatu, keeruline ja hoomamatu. Matthew oli talle öelnud, et ta ei kõnniks ringi, kaart käes, sest siis näeb ta välja nagu turist ja on kaitsetu. Just sel põhjusel usaldaski ta üpris sageli käsitsi joonistatud algelist kaarti, mille ajutiste tööotsade büroo töötaja oli talle visandanud. Ta ei olnud siiski veendunud, et näeb niimoodi rohkem põlise london-lase moodi välja.

Metallbarrikaadid ja sinisest plastist Corimeci seinad teeremondi piirkonna ümber muutsid õige suuna valimise palju raskemaks, sest varjasid poolenisti paberile joonistatud orientiiri. Ühe kõrguva büroo-hoone ees, mis tema kaardil esines nime all „Centre Point” ja mis oma tihedast klaasist ühetaoliste neljakandiliste aknaruutudega meenutas betoonvahvlit, läks ta üle tee ning hakkas umbkaudu Denmark Streeti suunas minema.

Ta leidis selle poolkogemata, kui kõndis mööda Denmark Place’i nimelist kitsast kõrvaltänavat ja jõudis välja ühele lühikesele täna-vajupile, mis oli värvikirevatest poevaateakendest triiki: kitarride,

19

klaviatuuride ja igat sorti muusikaliste ühepäevaliblikatega. Puna-valged barrikaadid ümbritsesid veel üht lahtist auku teel ja neoonvärvi riietuses töölised tervitasid teda varahommikuse vilistamisega, mida Robin teeskles mitte kuulvat.

Ta vaatas kella. Varunud nagu tavaliselt pisut rohkem aega, juhul kui ta peaks ära eksima, oli ta nüüd veerand tundi varem kohal. Mit-temidagiütlev mustaks värvitud kontoriuks, mida ta otsis, asus 12 Bar Cafést vasakul. Kontoriomaniku nimi oli kirjutatud kolmanda korruse uksekella kõrvale kortsus joonelisele kleepsupaberile. Mõnel tavalisel päeval, kui tal poleks säranud sõrmes uus sõrmus, oleks ta ehk pidanud seda pelutavaks, aga täna olid määrdunud paber ja kooruv värv nagu ka eelmise õhtu heidikud pelgalt värvikad detailid tema suure armuloo taustal. Ta vaatas uuesti kella (safiir sätendas ja tema süda hüppas rõõmust, ta võiks selle kivi sära terve elu imetleda) ja otsustas siis äkilises eufoorias minnagi varem üles ja näidata, et tahab õhinal teha tööd, mis tegelikult ei lähe talle põrmugi korda.

Ta oli juba sirutanud käe kellanupu suunas, kui must uks seest-poolt hooga lahti lükati ja üks naine sealt välja tormas. Üheks absurd-seks hetkeks jäid nad kangestunult teineteisele otsa vaatama ja tõm-busid siis mõlemad kõrvale, et mitte kokku põrgata. Robini meeled olid sel nõiduslikul hommikul erakordselt ergud. Sekundi murdosa vältel nähtud kaame nägu oli jätnud talle sellise mulje, et mõni hetk hiljem, kui neil oli õnnestunud teineteisest mõne sentimeetri kauguselt mööda manööverdada, pärast seda, kui tumedajuukseline naine oli kiiruga lahkunud ja nurga taha kadunud, mõtles Robin, et ta oleks suutnud seda naist mälu järgi täiuslikult joonistada. See ei olnud üksnes ebatavaliselt ilus nägu, mis oli end tema mällu söövitanud, vaid naise ilme: surnukahvatu, ent kummaliselt hingestatud.

Robin sai uksest kinni enne, kui see luitunud trepikäigu ees sul-gus. Vanaaegne metalltrepp keeras üles samavõrd vana ja linnupuuri meenutava lifti kõrvalt. Ettevaatlikult, et kõrged kontsad metalltrepi vahele kinni ei jääks, tõusis Robin esimesele mademele, möödudes uksest, kus oli õhukesel raamitud plaadil nimesilt Crowdy Graphics, ning rühkis aga ülespoole. Alles järgmise korruse klaasukseni jõudes

20

taipas Robin esmakordselt, millist firmat ta oli saadetud abistama. Mitte keegi polnud talle tööbüroos seda öelnud. Sama nimi, mis väljas kella kõrval paberil, oli graveeritud klaastahvlile: C. B. Strike ning selle kõrval sõna „eradetektiiv”.

Robin seisis nõutult, suugi paokil, niivõrd jahmunud, et ükski teda tundev inimene poleks seda mõistnud. Ta polnud ainsalegi hingele maa peal, isegi mitte Matthew’le, oma eluaegsest unistusest ja lap-sepõlve saladusest kõssanudki. Ja see juhtus täna, mitte ühelgi teisel päeval, vaid just sellel! See tundus talle jumala silmapilgutusena (ja seda seostas ta ka päeva maagiaga, Matthew’ ja sõrmusega, kuigi mõistusega võttes polnud neil sellega ju mingit seost).

Hetke nautides lähenes ta väga aeglaselt graveeritud uksele. Ta sirutas vasaku käe (hämaras valguses oli safiir nüüd tume) ukse-käepideme poole, aga enne kui ta jõudis seda puudutada, paiskus klaasuks lahti.

Seekord ei läinud napilt. Salkus juustega mehe kuusteist nähta-matut luud põrkasid tema vastu. Robin löödi jalust maha, ta lendas, käed laiali, käekott suures kaares, tahapoole, saatusliku trepi süga-viku poole.