Spiooni ei tohi suudelda

A l l y C a r t e r

tohi

Originaali tiitel:

Gallagher Girls I: I’d Tell You I Love You,

But "en I’d Have to Kill You

Ally Carter

Hyperion Books for Children

© Ally Carter 2006

Ally Carter assert the moral right to be identi#ed as the author of this work.

Book loal. Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-9558-4-8 (trükis)ISBN 978-9949-9558-5-5 (epub)

Tõlge eesti keelde © Kai Väärtnõu ja Pikoprint OÜ 2014

Tõlkija: Kai VäärtnõuToimetaja: Vilve TornKujundaja: Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC serti#kaadile.FSC serti#kaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

Trükitud Eestis trükikojas Ecoprint

See raamat poleks sündinud paljude võrratute inimeste abita. Tänud teile, lõpmata andekad Donna Bray ja Arianne Lewis, kogu teie headuse, professionaalsuse ja toetuse eest. Tänan ka vaimustavaid sõpru ja peret, kes

on alati mu kõrval seisnud. Aga kõige rohkem olen selle raamatu eest tänu võlgu Kristin Nelsonile,

kelle e-kiri kõigele alguse pani.

Ellen Moore Balarzsi, ehtsa Gallagheri tüdruku mälestuseks.

50

peatükk

Kolmandaks nädalaks oli mu koolikott raskem kui ma ise (olgu, minust raskem ehk mitte, aga Lizist küll). Mul

oli mäekõrgune hunnik kodutöid ja silt hallis teatas, et kui loodame lõuna kõrval pisutki juttu puhuda, oleks viimane aeg oma prantsuse keele teadmistelt tolm pühkida. Takka-pihta oli kuulujuttude faktidest eraldi hoidmisest saanud peaaegu täiskohaga töö. Ei mingit üllatust, kellest kõik need jutud käisid.

Macey McHenry visati viimasest koolist välja, sest ta ootas direktori last. KUULUJUTT. Esimeses enesekaitse klassis lõi Macey ühte seitsmendikku nii kõvasti, et too oli tund aega teadvuseta. FAKT. Ja ühtlasi põhjus, miks ta nüüd enesekaitset koos kaheksandikega õpib. Macey ütles ühele seitsmendikule, et ta prillid teevad ta näo pontsakaks, ühele abituriendile, et ta soeng on nagu parukas (mida see ühe õnnetu plutooniumiäparduse tõttu tõesti on) ja professor Buckinghamile, et too peaks kasutama tugevdatud ülaosaga sukkpükse. FAKT. FAKT. FAKT.

i

51

Teel madame Dabney teetoast keldrili%ini veenis Tina Walters mind vähemalt kümnendat korda. „Cammie, sa ei pea ta toimikut isegi mitte varastama, piisab vaid...”

„Tina!” prahvatasin ja alandasin oma hääle sosinaks, sest koridor täis tulevasi spioone ei ole ehk parim koht salajut-tude rääkimiseks. „Ma ei kavatse varastada Macey toimikut lihtsalt sellepärast, et veenduda, kas ta tõesti pani oma eelmise kooli võimlale tule otsa.”

„Laena,” kordas Tina. „Lihtsalt laena see toimik. Ainult üks pilk.”

„Ei,” kordasin pisikesse kitsasse koridori keerates. Liz jõl-litas li%iust varjavat peeglit, nagu näeks end sellest esimest korda. „Seal on miskit...” Silmasin killukest kollast paberit. „Mida? See ei tööta või...”

Paberil seisis:

Salaoppide tund jääb ära. Kohtume väljas kell 19. Ärge tulge koolivormis. Solomon

Minu kõrvale ilmus Bexi imestunud peegelpilt. Sikutasin kleepsu peeglilt, et säilitada seda kui ajaloolist ürikut tule-vastele Gallagheri Akadeemia õppuritele, sest selle juures oli kaks erakordset asja. Esiteks polnud ma iial kuulnud, et mõni tund oleks ära jäänud, ammugi seda oma silmaga tunnista-nud. Teisalt kutsus Joe Solomon neljateist tüdrukut kusagile, mida kannatab kõige paremini kirjeldada jalutuskäiguna kuuvalgel.

Asjad olid muutumas väga huvitavaks.

52

Liz on ennegi eriülesannete pärast endast välja läinud, aga sel päeval oli ta lõuna ajal näost sama valge nagu sool topsis. Ta käis üle absoluutselt iga ideaalse rea oma salaoperatsioonide tunni konspektis – vahepeal silmi kinni surudes ja peatudes, nagu püüaks vastuseid oma peast välja lugeda. Kes teab, ehk lugeski. Lizi pea puhul on kõik võimalik.

„Liz, est-ce qu’il-y-a une épreuve de Salaopid dont je ne connais pas?” pärisin, kartes, et kui kuskil terendab üks salaoperatsioonide test, millest mina midagi ei tea, oleks viimane aeg end sellega kurssi viia. Aga Liz kahtlustas, et teen ta üle nalja.

„Tu ne la considéras pas sérieuse!” Ta peaaegu karjatas. „Tu sais qu’es-ce qui se passe ce soir!”

Loomulikult võtsin ma seda tõsiselt, aga Liz ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Nii ma siis hülgasin meie prantsuse keele nõude ja sosistasin: „Ei, Liz, ma tõesti ei tea, mis õhtul juhtuma hakkab.”

„Exactement!” niutsus ta ja kummardus lähemale. „Me ei saa ju teada, millist õppetükki meil täna seal väljas vaja läheb,” hädaldas ta, nagu visataks meid tõesti kuhugi sõjatsooni, mitte meie oma tagaaeda. „Või see võib olla miski...” Ta piilus ringi ja kummardus veel lähemale. „Miski, mida õpikutes ei olegi!”

Arvasin, et ta annab suurest hirmust otsad, eriti kui Bex ka veel lähemale imbus ja teatas: „Võin kihla vedada, et see on ööklubi ees äritseva narkokartelli haarang.” Ta oli kunagi midagi sellist ühes „Aliase” episoodis näinud.

Liz neelatas ja ta sõrmenukid tõmbusid konspekti ümber valgeks. „See ei ole midagi säärast, Liz,” püüdsin teda sosinal lohutada. Nüüd vaatas juba terve klass meie poole.

„Miks?” nõudis Tina. „Mida sa tead? Kas ema rääkis sulle midagi?”

53

„Ei!” protesteerisin, soovides, et poleks seda juttu alusta-nudki. „Ma ei tea midagi.”

„Nii et Solomon ei nõudnud temalt kolme helikopterit, kolme uinutipüssi ja tosinat Brasiilia passi?”

Aga enne veel, kui sain Tina naeruväärsele küsimusele vastata, avanesid uksed ja sisse marssis terve seitsmes klass, hoogsalt kõigiga bonjour’itades. Fraas „tere” on üks väheseid, mida nad prantsuse keeles teavad ja kõik unustasid minu, asudes taas oma lemmiktegevuse ehk Macey McHenry vah-timise juurde.

Ehkki ta oli esimene inimene, kes passitas musta küü-nelaki ümmarguse kraega valge pluusi juurde (see pole muidugi ametlik statistika, lihtsalt arvamus) ja tema tee-mandist ninarõngas nägi välja nagu kahekümne tuhande dollariline vinn, võis Macey McHenry kõrvaltvaatajatele paista nagu üks meie seast. Ta jalutas läbi uste, nagu kuuluks kogu kool talle (ei midagi ebatavalist), valis lihtsa kastmeta rohelise salati (nagu tavaliselt) ja tuli meie lauda. Ta prantsa-tas Bexi kõrvale ja teatas, et „Tited tüütavad” (mis oli täiesti ebatavaline).

Selle ajani olime kuulnud Macey suust lauseid nagu: „Sa seisad mu valguse ees” või: „Kui sa plaanid ilukirurgi juurde minna, võin soovitada oma ema oma Palm Springsis”. Pole vist vaja lisada, et härra Smith ei pannud pakutud telefo-ninumbrit kirja. Aga siin ta nüüd oli, istus koos meiega ja rääkis meiega. Nagu ta olekski üks meie seast.

Liz teatas: „Je me demande pourquoi elle a décidé a parler à nous aujourd’hui. Comme c’est bizarre!” Ei, ka mul polnud õrna aimu, miks Macey järsku nii jutukaks muutus. Aga enne, kui vastata jõudsin, pööras Macey end Lizi poole ja nähvas: „Mina ei taha sinuga ka rääkida, friik.”

54

Mu aju hakkas just töötlema avastust, et isegi portsust erakoolidest välja visatud kosmeetikaimpeeriumi pärijannad võivad rääkida üsna hästi prantsuse keelt, kui Macey nihkus Lizi poole, kes eemale libises.

„Ütle nüüd, kuidas saab keegi, kes peaks olema nii tark, olla tegelikult nii loll?” küsis ta, matkides kõige kohutavamat lõunaosariikide aktsenti, mis iial mu kõrvu on jõudnud.

Lizi valge nägu värvus hoobilt punaseks ja tema silma-nurkadesse kerkisid pisarad. Hetkega oli Bex Macey kallal, väänas ühe käega tema käed selja taha ning haaras teisega tema ninarõngast sellise jõuga, et tänasin taevast, et me brittidega vaenujalal pole (eeldusel, et me ei taha iial iseseis-vussõda korrata).

„Ma tean küll, et sa oled kolm aastat maas, aga las ma annan sulle ühe kiire ja olulise õppetunni,” teatas Bex inglise keeles. Küllap sellepärast, et prantsuse keeles on üsna võimatu hirmuäratavalt kõlada. Macey puhkes vaid naerma – ja Bex ei teadnud, mida edasi teha.

Ülejäänud saal muutus tasapisi vaikseks, nagu oleks keegi nurgast heli maha keeranud. Vaikus jõudis ka õpetajateni ja neile avanes kummaline vaatepilt. Bex hoidis haardes Maceyt, mina klammerdusin üle laua Bexi külge ja Liz mudis konspekti, kust võis lugeda viit soovitust kohtadest, kus leida Peterburis illegaalset lõhkeainet, kui sul peaks seda vaja minema.

„Rebecca,” ütles mehehääl. Pöörasin pilgu Macey irvelt oma selja taha. Seal seisis Joe Solomon, pilk Bexil, kes lõd-vendas vaikselt oma haaret ja lubas verel taas Macey kätte tagasi pääseda. „Ma kahtlustan, et sa võid olla pisut pigis,” jätkas ta.

Vastab tõele. Gallagheri tüdrukud ei kakle koridorides.

55

Me ei kähmle ega tõukle. Aga peamiselt ei kasuta me oma oskusi oma õdede vastu. Iialgi. Et kümme tüdrukut igast suunast Bexi takistama ei tõtanud, on märk sellest, kui suure põlgusega Maceysse kui autsaiderisse suhtuti. Aga härra Solomon oli samuti autsaider. Võib-olla sellepärast märkiski ta vaid: „Aga kui sul on nii suur soov silma paista, siis on sul ja su sõbrannadel selleks õhtul suurepärane võimalus.” Ta vaatas Lizi ja minu poole. „Õnn kaasa.”

See polnud rõõmus „kivi kotti” tüüpi „õnn kaasa”, vaid karm „vaadake, et te kiviga piki pead ei saa” tüüpi soovitus.

Liz pöördus kibekähku tagasi oma konspektide juurde, samas kui meie Bexiga jõllitasime üle laua üksteisele otsa, nägudel vaheldumas õudus ja erutus. Gallagheri tüdrukutele pole missiooni juhtimine mingi karistus. See on tohutu õnn. Ainult hirm tungis põue, kui mõtlesin, kui plahvatusohtlik materjal meid ootab – võib-olla nii otseses, aga päris kind-lasti ka ülekantud tähenduses.

Macey asus oma salati kallale ja härra Solomon lisas: „Et n’oubliez pas, mesdemoiselles, ce soir vous êtes des civils – res-semblez-y.”

Just see veel puuduski – moenõu Joe Solomonilt. Saalis taastus normaalne elu, aga vaevalt et ükski kaheksandik peale Macey suutäitki süüa suutis. Olime juba enne ärevil, aga Joe Solomoni sõnad meenutasid taas, et õige pea tuleb meil turvaliste seinte vahelt välja ekselda ja esimest korda oma superspiooni elus ise hakkama saada.

Neli aastat õpinguid olid viinud selleni, ja mul polnud absoluutselt midagi selga panna.

Ma ei tea, kuidas see täpselt juhtus, aga mingil hetkel kella 13 ja 18.45 vahel muutus Gallagheri Erakordsete Tütarlaste

56

Akadeemia kaheksas klass sirguvatest spioonidest kambaks teismelisteks tüdrukuteks. See oli päris hirmuäratav.

Liz veetis terve pärastlõuna, püüdes end õpiku järgi rii-desse panna. Ta alustas kunstnahast saabastega ja lõpetas kübaraga. See õpik oli tõesti üsna vana. Siis hakkasid korido-rid kajama hõigetest „On keegi näinud mu musti saapaid?” ja „Kas kellelgi on juukselakki?”

Hakkasin riigi julgeoleku pärast juba pisut muretsema. Meie sviidis nägi Bex välja vaimustav (nagu tavaliselt) ja Liz naeruväärne (aga katsu seda talle öelda). Macey lappas vana Cosmot, et veenduda, kas see, et roheline on uus must, võiks olla elu ja surma küsimus. Mina kükitasin voodiserval, jalas vanad teksad, seljas must kootud pluus (mida ema oli kandnud siis, kui ta langevarjuga Iraani saatkonna katusele hüppas) ning vaatasin minuteid kulumas.

Sisse tormas Tina. „Kumb,” nõudis ta, hoides ühes käes nahkpükse ja teises miniseelikut. Olin juba vastamas, et päris kindlasti mitte kumbki, kui talle järgnes Eva Alvarez.

„Kas need sobivad? Ma ei ole kindel.” Ta näpu otsas rip-pusid nii kõrge kontsaga saapad, et mul hakkas isegi nende vaatamisest valus.

„Eee, Eva, kas sa nendega joosta saad?” küsisin. Aga enne, kui Eva vastata jõudis, teatas keegi: „Milanos

on need praegu täielik hitt.” Vaatasin ringi. Lugesin päid. Viimaks leidsin lause autori – Macey silmitses meid üle aja-kirja serva. „Kui teid peaks huvitama...”

Murdosa sekundiga oli kogu klass meie toas. Macey õpetas Tinat „Tead, huulepliiats peaks käima ikka huulte peale” ning Tina neelas iga tema sõna. Olgugi, et just tema oli ainuisikuliselt alustanud Macey-on-härra-Smithi-sohi-tütar-kuulujuttu. Kes oleks osanud arvata, et vaenlaselt abi

57

otsimine on ühe moepaanika kaugusel.Courtney laenas kõrvarõngaid, Anna proovis selga jakke

ja mina polnud kindel, kas julgen nendega enam iial vaenu-likule pinnasele astuda.

„Tead, Eva, Milanos kenasti massi sulav ei pruugi Rose-ville’is nii hästi sobida,” üritasin sekkuda, aga tal oli ükskõik.

„Teate küll, et märkamatuks jäämiseks tuleb tavaline välja näha,” püüdsin veel, aga sain peaaegu obaduse Kim Leelt, kes üritas meeleheitlikult nabapluusist välja vingerdada.

„Ma tõesti ei usu, et ta meid lõpuballile viib!” karjatasin ning õnneks pistis Anna Macey imelise pika kleidi kappi tagasi.

Ma olen kameeleon! Salaoperatsioonideks sündinud. Olin selleks õhtuks valmistunud terve elu – treeninud isaga, luninud emalt alatasa spioonilugusid, muutunud tüdrukuks, keda keegi ei näe. Aga nüüd langesin aina sügavamale var-judesse, seistes keset oma tuba ja vaadates, kuidas kõik mu sõbrad tiirlevad ümber uustulnuka. Olin täiesti nähtamatu.

„Need kõrvarõngad ei lähe mitte,” teatas Macey Evale. „Särk püksi,” kõlas Annale ja siis Courtney Bauerile: „Kes su juustesse ära suri?” (Courtneyl on kombeks geeliga liial-dada.) Bex ja Liz istusid voodil ja paistsid olevat sama suures hämmingus nagu mina.

„Kuulge,” karjatasin uuesti, igasuguse tulemuseta. Viimase õlekõrrena võtsin appi oma superspiooni päran-duse. Vilistasin nii kõvasti, et isegi lehmad oleksid hakanud karjamaa teisest otsast selle peale koju tulema. Päriselt – just nende peal me vanaisa Morganiga harjutasimegi.

Kogu klass pööras viimaks pilgud Maceylt minule. „On aeg,” teatasin.

Keegi ei teinud piiksugi. Maad hakkas võtma uus,

58

sügavam vaikus. Mukkimisest aitas. „Tere, daamid.”

Sõnad olid õiged, aga hääl, mis need läbi varjude meieni kandis, nii kohutavalt vale, et ma ei taha sellest isegi pike-malt rääkida. Vaesed puud, kes peaksid andma oma elu, et mina saaksin kirjeldada pettumust, mis tabab, kui ootad Joe Solomoni ja saad hoopis härra Mosckowitzi.

„Küll te näete alles...” Ta jõllitas, suu ammuli, nagu poleks iial enne push-up rinnahoidjaid ja silmalainerit näinud „...kenad välja,” suutis ta viimaks lausuda ja lõi käed kõva plak-suga kokku. Küllap selleks, et nende värisemist lõpetada. Närvilisel häälel teatas ta: „Nii, suur õhtu. Väga suur õhtu...” Ta kõhkles. „... meie kõigi jaoks.”

Härra Mosckowitz lükkas prillid ninajuurele ja silmitses midagi valgustatud sissesõidutee taga. Isegi mina ei teadnud täpselt, mis seal pimeduses peitub. Muidugi on seal metsa-tukk, jooksurajad ja lacrosse’i väljak, mis on väga kasulik Kood Punase ajal (ja toimib hästi ka maa-aluse helikopteri-parklana), aga kõik teavad, et Gallagheri mets on miiniväli. Seda võib-olla isegi sõna otseses mõttes. Jalad mu mõistlikes saabastes hakkasid värisema.

Äkki on seal snaiprid? Või marukoerad? Või... Kostis kruusakrigin, kuskil vingusid rehvid. Viimaks hakkas paistma Öise Ekspressi kaubik. Mis pakk neil nüüd toomata ununes, mõtlesin, kui see meie poole rühkis. Aga juhipool-sest uksest kargas välja härra Solomon. „Hüpake peale,” kamandas ta. Või et meie olimegi pakid.

Mulle meenus kohe Lizi konspekti punkt 1: ÄRA KÕHKLE. Härra Mosckowitz avas tagauksed. Ma ronisin peale ja kujutlesin, kuidas see masin oli nagu meie õpeta-jad – elanud enne meieni jõudmist terve põneva ja ohtliku

59

elu. Aga ma ei näinud ekraane ega kõrvaklappe ega midagi. Vaid hunnikute viisi pakke. Kahtlustasin, et härra Solomon oli selle pihta pannud!

„Esimene reegel,” hoiatas ta meid. „Ärge puutuge ühtegi pakki.”

Ta ronis meie juurde, jättes härra Mosckowitzi välja seisma nagu platsipoisi, kel on just kästud tippmängija kiivrit hoida.

„Harvey...” kostis härra Solomon kannatamatult, aga pii-savalt pehmelt, et jätta heasüdamlikku muljet „... sekundid kuluvad.” Ta viskas härra Mosckowitzile võtmed.

„Oh!” Too tundus virguvat. „Jep, just nii.” Ta viipas meile. „Teiega näeme siis kuskil seal.”

„Ei, ei näe, Harvey,” kostis Solomon. „Selles kogu asja mõte ongi.”

***

Pidage mind napakaks, aga ma tõesti ei kujutanud iial ette, et Joe Solomoni suguse mehega esimest korda koos pimedas olek niimoodi kulgeb. Võin teile kinnitada, et ootuste puru-nemist tundis kogu ülejäänud kaheksas klass.

„Salaagentidele antakse kaasa võltsajalugu,” asus ta meile selgitama. „See tähendab uut nime, sünnikuupäeva ja lemmik lasteaiakasvatajaid. Seda kutsutakse...”

„Legendiks,” purtsatas Liz. Eksamid on Lizi pärusmaa ja kuni see missioon hõlmas endas küsimusi ning vastuseid, suutis ta olukorraga kohaneda.

„Väga hea, preili Sutton,” sõnas Solomon. Võisin vanduda, et Lizil jäi õndsusest puudu vaid üks terav pliiats. „Selle mis-siooni jaoks kehastate teie tavalisi teismelisi tüdrukuid. Saate

60

te sellega hakkama?” See võis olla Joe Solomoni arusaam heast naljast. Aga see

polnud üldse naljakas, sest kui on üks asi, mida me pole, siis on see tavalisus. Solomonil oli sellest aga kama, nii et ta põrutas edasi. „Subjekti kolme inimesega jälitades on esimene, kel on visuaalne kontakt...”

„Silm.” „Õige. See, kel on silmaga silmside, on...” „Varu.” „Ja viimane on...” „Reserv.” „Väga hea. Pidage meeles, vahelduge tihti, aga mitte liiga

tihti. Vahetage tempot ja kohta ning mis peamine...” Veokas jäi seisma. Mootor vaikis. Ja mis on peamine, tahtsin pärida. Minu kõige olulisemal

õhtul jätab ta selle ütlemata! Veoka lakke tekkis väike val-guslaik, mis kallas meid üle tontliku kollakasoranži kumaga. Kuulsin muusikat, umbes sellist, nagu mängivad karussellid, ja mõtlesin, et kas siitpeale ongi mu elu üks suur virvarr.

Nüüd tõstis härra Solomon ühele riiulile ekraani ja askeldas juhtmetega. Ootasin pilti välismaailmast või vähe-malt mõnda >lmi, ent mulle vaatasid vastu aastatega pähe kulunud näod – me ise, kõik neliteist tükki.

„Operatsioonil ei tohi kunagi eeldada, daamid, et asjad lähevad plaanipäraselt. Loodan, et suudate näidata impro-viseerimisoskust. Näiteks hõlmab tänane missioon masinat, mis ei kuulu Gallagheri Akadeemiale. Nii et... ma olin veidi loominguline.” Jep, ta kindlasti varastas selle.

Solomon ulatas mulle, Bexile ja Lizile kõrvamikrofonid. „Ühenduse hoidmiseks. Ärge kartke neid kasutada.” Seejärel näitas ta meile sarvraamidega päikeseprille, nööpi kirjaga

61

„Ma Roseville” ja hõberistiga kaelaketti. „Nende sees on kaamerad, mille kaudu saame teie tegevust vaadata ja kriti-seerida.” Ta võttis ja kiigutas ketti sõrmede vahel. Ekraanil liikus pilt edasi-tagasi. „Täna on need mõeldud meie, mitte teie rõõmuks. Ja daamid, ehkki see on õppetöö, ärge lootke, et teile appi tõttame.”

Okei, ma tunnistan, paanika kasvas. Ent saab seda mulle ette heita? Olime kõik närvis. Bexi jalg värises ja Liz mudis käsi. Kõik tüdrukud selles kaubikus olid ärevil nagu ei iial enne. Ja mitte ainult sellepärast, et olime härra Solomonile nii lähedale pressitud. Ehkki vaid Liz, Bex ja mina pidime välja minema, olime nüüd kõik enamat kui tavalised Galla-gheri tüdrukud. Me olime agendid missioonil ja teadsime, et kunagi sõltub siin õpitavast palju rohkem kui lihtsalt hinded.

Ühtäkki muutus karnevalimuusika valjemaks, sest auto tagauks lendas lahti ja sealt paistis härra Mosckowitzi punane müts. „Nad on lähedal,” teatas ta.

Härra Solomon lükkas juhtme kõlari taha ja üle muusika kõlas ema hääl: „Suurepärane ilm jooksmiseks.”

Veri tardus mu soontes. Ükskõik kes, aga mitte ema, pal-vetasin. Ükskõik kes teine.

Teate ütlust, et ole oma soovidega ettevaatlik? Nüüd usun ma sellesse veel eriti, sest olles jõudnud nii mõelda, pöördus härra Solomon meie poole ja ütles: „Kõige keerulisemad jälitatavad võib jagada kolmeks.” Ta loendas sõrmedel. „Selleks ise koolitatud inimesed. Inimesed, kes kahtlus-tavad, et neid võidakse jälgida. Ja lähedased inimesed.” Ta tegi pausi. „Daamid, täna on teil vedanud.” Ta tõmbas oma taskust mustvalge foto ja pistis selle meie nina alla. Meile vastu vaatav nägu oli võõras, aga samal ajal kõlaritest kostev

62

„Jah, peaks sellega isegi taas alustama” kõlas nii tuttavalt. „Pagan,” kostis Bexi suust. Lizi konspekt kukkus põran-

dale. „Smith!” karjatasin. „Sa loodad, et me tuvastame profes-

sor Smithi?” See oli uskumatu. Vähe sellest, et olime oma esimesel

missioonil, eeldas ta nüüd, et jälitame meest, kel on endal selles kolmkümmend aastat kogemust, kes on näinud meid mitu aastat absoluutselt igal koolipäeval ja kes takkapihta on kõige paranoilisem inimene maailmas. Ma ei tee nalja, tal on selle tõestamiseks plastilise kirurgia arved ette näidata.

Isegi kamp CIA superstaare jääks kahekümne minutiga haledalt vahele. Kolmel Gallagheri tüdrukul polnud lootuse raasugi. Loogiline ju, et kui üks mees on kuulnud sinu refe-raati Põhja-Aafrika kaubateedest, imestab ta tõenäoliselt, kui istud tema selja taga karussellil.

„Aga... aga... aga ta ei lahku ju iial kooli territooriumilt,” protestisin, kui olin kõnevõime tagasi saanud. „Ta ei lähe lihtsalt niisama ebaturvalisse piirkonda.” Oh, suurepärane argument, mõtlesin peas Lizi konspekti lapates. „See läheb Subjekti käitumismustritega vastuollu.”

Aga härra Solomon vaid naeratas. Ta teadis, et see on võimatu missioon, ja täpselt sellepärast ta selle meile andiski. „Usaldage mind, daamid,” sõnas ta pahurat austust üles näi-dates, „mitte keegi ei tunne härra Smithi käitumismustreid.” Ta lennutas meie poole paksu toimiku. „Teame ainult seda, et täna on Roseville’is karneval ja härra Smithile meeldivad koogid.”

„Lõbutsege,” kostis kõlaritest ema hääl. Kujutasin ette, kuidas ta linna servas jooksurajal oma kolleegile järele lehvitab. Kuulsin tema hingamist raskemaks muutumas ja

63

peaaegu tundsin teel tema jooksutosse. „Teie eesmärk,” jätkas härra Solomon, „on välja selgitada,

mida ta nende kookide kõrvale joob.” Olin oma esimest missiooni oodanud pikisilmi ja nüüd

kulmineerus see gaasiliste jookidega?! „Subjekt on tuletõrjedepoos, Tarkpea,” sosistas ema.

„Täiesti sinu jagu.” Järgmisel hetkel oli ema kõikjale ulatuv pilk kadunud ning me istusime pimedas koos Joe Tarkpea Solomoniga ja mehega punases nokkmütsis.

Härra Solomon ulatas mulle kaelakee. „Võta või jäta.” Haarasin risti, teades, et mul läheb seda hädasti vaja.

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal

missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema

ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast

põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik

meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi

tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja

looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO